Kuidas halvast lahkuminekust üle saada? 6 võidukat naist jagavad oma kogemust
Pole mõtet seda ilustada: lahkuminek ei ole ainult valus. See tekitab tunde nagu valu oleks sind läbi närinud ja siis uuesti välja sülitanud.
„Nii sinu kehas kui meeles toimuvad pärast lahkuminekut reaalsed keemilised muutused, mistõttu tekitab lahkuminek selliseid tundeid nagu tühjus, kurbus, valu, viha ja kaotus,“ sõnab New Jersey psühholoog ja lahutusnõustaja Danielle Forshee. „Pole võimalik ette ennustada, kui kaua nende sümptomite kadumine aega võtab. Üks on aga kindel: ühel päeval saad sa sellest üle.“
Igaüks, kes on pärast lahkuminekut suutnud muutuda nuuksuvast õnnetusehunnikust ennast armastavaks megabeibeks nõustub sellega kindlasti. Jäta see meelde ja luba järgnevalt kuuel naisel jagada, mida nad ekspeikast üle saamiseks tegid ning tõuse võitjana tuhast.
„Ma liitusin jalgpallimeeskonnaga“
„Olin esimest korda suhtes inimesega, kelle puhul uskusin, et just temaga abiellun ühel päeval. Suhe oli täiuslikkusest aga kaugel. Meil oli probleeme, silmapiirile ilmusid teised naised ja ta pettis mind. Kui suhe lõppes, oli see nii minu kui minu vaimse tervise jaoks laastav.“
„Mulle oli alati meeldinud jalgpalli vaadata, kuid ma ei olnud seda kunagi mänginud. Hetke ajel otsustasin oma ülikooli jalgpallimeeskonnaga liituda ja see oli parim otsus. Tiimiliikmed võtsid mind kiirelt omaks, aitasid mul kasvada, end avastada ning enesekindlus ja oma väärtus vallalise naisena taas üles ehitada. Sport ei tulnud minu jaoks lihtsalt. Soovisin paremaks saada ning hakkasin üksinda jalgpalliväljakul harjutamas käima. Mida rohkem veetsin üksinda aega uusi trikke õppides ja harjutades, seda enam mõistsin, et just mina olengi ainsana vastutav oma õnne ja edu eest.“ - Sarah, 27
„Ma läksin reisima“
„Ma olen olnud abielus ja lahutanud, kuid hiljutisest suhtes üle saamine oli minu jaoks veelgi raskem. Ausalt öeldes arvan, et see oli esimene kord, kui olin päriselt armunud ja kuigi mina olin see, kes suhte lõpetas, ei tahtnud ma seda tegelikult teha. Me küll armastasime teineteist, kuid suhe ei toiminud.“
„Kui suhe purunes, mõistsin, et olin veetnud viimased kümme aastat olles kellegi teise inimene. Nüüd oli üle pika aja käes hetk, kus olin tõeliselt üksinda. Pärast lahkuminekut tundus iga uus päev kui kõige kohutavam päev minu elus. Ma soovisin üle kõige selle valu lihtsalt üle elada, et mitte enam valu tunda.“
„Kaks tuttavat, kellega ma ei olnud kuigi lähedane olnud, kutsisid mind endale viie tunni kaugusele külla. Sõitsingi täiesti tundmatusse kohta, et nendega koos nädalavahetus veeta. Tundsin end rohkem elus ja vabana kui kunagi varem, ka enne lahkuminekut. Hakkasin pärast seda reisima vähemalt igal teisel nädalavahetusel. Seda mitte oma tunnete eest põgenemiseks, vaid iga reis aitas mul ühe enam õppida, kes ma tegelikult olen. Ma tegin asju, mis mind hirmutasid, kohtusin uutes paikades uute inimestega ja õppisin, kuidas elada oma elu üksinda, selle asemel, et olla alati üks osapool paarisuhtes. Reisimine aitas parandada minu murtud südant,“ - Rachel, 24
„Lõin endale tiheda ajakava“
„Me olime koos vaid ühe aasta, kuid nii meie suhe kui ka lahkuminek olid tõeliselt mässulised. See mõjutas tõsiselt minu õnne, eneseväärikust ja sõprussuhteid. See oli raske suhe, milles olla ja veelgi raskem kui tuli aeg see selja taha jätta.“
„Kui me viimaks teineteisest lahti lasime, otsustasin esmajoones oma sõpradega rääkida. Kui nendega ühendust võtsin, küsisin koheselt abi. Ma ei tahtnud olla üksinda. Ma tahtsin, et keegi viiks pidevalt minu mõtteid mujale. Ma tahtsin, et mul oleksid alati uued plaanid. Niisiis tegingi iga päev sõpradega näiteks õhtusöögi ja kokteilide plaane ning kui ma seda ei teinud, siis helistasin või kirjutasin oma ülikooliaegsete sõpradega.“
„Parim asi, mida ma tegin ja mida minu arvates peaks iga inimene pärast lahkuminekut tegema on keskenduma iseendala ja oma sõpradele, mitte sellele, mis oleks võinud olla.“ - Emily, 24
„Lubasin endal tunda kurbust“
„Pärast seda kui kolisin kokku partneriga, kellega olime suhtes olnud kolm aastat, tundsin, et meie suhtel ei pruugi olla pikaajalist tulevikku. Samal ajal kui seda tundsin, kohtusin kellegi uuega. Kui võtsin vastu otsuse oma partner maha jätta, ütlesin endale, et pean säilitama igasuguse kaine mõistuse, kuna mina olen see, kes selle valu tekitab. Mina valisin suhte lõpetamise.“
„Jah, see on tõsi: minu eks vääris kõiki emotsioone ja tundeid, mis pärast lahkuminekut tulevad. Vaatamata kõigele toob lahkuminek kellestki, kellega oled kolm aastat koos olnud, taas päevakorda palju emotsioone ja mälestusi. Parim, mida teha sain, on anda endale ruumi kõike tunda. Ma lubasin endal olla kurb, nostalgiline, vihane, elevil, optimistlik ja seda kõike ilma süütundeta või reegliteta, missugused emotsioonid on „lubatud“ ja missugused mitte.“
„Ma lasin lahti mõttest, missuguseid emotsioone tohin tunda ja missuguseid mitte – ja ma tundsin kõike. Minu jaoks oli hädavajalik kõiki neid tundeid tunda, kuna pidin laskma neil endast läbi käia ja seeläbi suhtest õppima.“ - Abby, 24
„Ma hakkasin ütlema jah“
„Selle aasta ja mõne kuu jooksul kui me suhtes olime, tegime mina ja mu eks palju asju koos: käisime trennis, tegime koos süüa, kohtusime sõpradega, kõike. Kui me lahku läksime ja ma New Yorki kolisin, olin murtud. Kui me koos olime, muutusid paljud „minu“ tegevused „meie“ tegevusteks ja mul oli raske taas enda aega looma hakata.“
„Kuidas ma seda siis tegin? Ma hakkasin ütlema jah – balletitundidele, pärast tööd drinkidele, kohtingutele ja kõigele muule. Tahtsin oma ellu uusi häid hetki lisada ja mitte lihtsalt kurvalt kodus istuda. Hakkasin siiski ka ütlema jah üksinda aja veetmisele. Hakkasin lugema. Hakkasin mediteerima. Kaevusin iseenda sügavustesse ja püüdsin mõista, missuguseks inimeseks olen muutunud ja missuguseks soovin saada.“
„Hakkasin ütlema jah kõigele sellele, millele olin suhte ajal ei öelnud. Hakkasin ütlema jah iseenda õnnele. Hakkasin ütlema ei inimestele ja asjadele, mis ei lisanud minu ellu mingisugust väärtust. Tuli välja, et lahkuminek oli üks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai. Tundsin end rohkem vabana kui kunagi varem. Täna olen palju rohkem „mina“ kui olin enne.“ - Olivia, 23
„Ma jooksin maratoni“
„Jooksmine hakkas minu jaoks tähendama tõelist vabadust. Lasin jooksmise ajal vihal oma kõrvaklappidest välja karjuda ja nahalt soolase higina maha voolata, tundes end samal ajal tõeliselt uhkena. Jooksmine oli minu jaoks kui põgenemine tema lahkumise eest (olime koos olnud kuus kuud). See aitas unustada, kellega ta nüüd magas (minu endise parima sõbrannaga) ning vältida minu võimetust sõnastada, missugust mõju avaldas tema puudumine nii minu psüühikale kui enesekindlusele. Seega otsustasin end registreerida maratonile: 42 kilomeetri pikkusele täismaratonile.“
„Jooksmine oli minu jaoks kui vahend sõna otseses mõttes joosta eemale südamevalust ning kihutada parema ja tervema iseenda versiooni suunas. Treening ja kogu see aeg, mida iseendaga veetsin ja üha pikemate vahemaade läbimine ei olnud ühel hetkel enam motiveerutud vaid soovist teda unustada. Selle asemel oli selle tuumaks minu soov saavutada tugevam side oma keha ja meele vahel ning tekitada oma näole see suur rahulolev naeratus, mis iga hea treeninguga kaasnes.“
„Ka pärast maratoni oli jooksmine minu jaoks vahend end motiveerida, nii sõna otseses mõttes kui metafooriliselt, liikuda oma elu järgmise etapi suunas, kus mind saadab terve süda, tugev keha ja keskendunud meel.“ - Anonüümne, 24
Allikas: Health.com
