SEKSPERIMENT: Kireotsing kamasuutra käsiraamatuga

Kui erootika on suhtest haihtunud ja vähene seks käib juba aastaid kindla skeemi järgi, otsib mõni julge abi iidsetest armukunstidest. Galopeeriv hobune, laulev ahv ning hiliskevadine eesel – siit me tuleme!

Oleme elukaaslasega koos olnud varsti kümme aastat. Üks-kaks korda kuus ikka juhtub, et seksime. See on väga nauditav ja kaevelda pole millegi üle. Võib-olla ainult, et ma ei mäleta enam, mis tunne on suguühtes orgasmi saada – seda pole minuga juhtunud juba aastaid. Olen ammu leppinud, et enam ei juhtugi, vaid saan rahulduse käe, vibraatori vm abil. Kui mul satub raamatukogus kätte suur värvifotodega “Kamasuutra” käsiraamat, veenan meest seda järele katsetama. Võtame pikalt hoogu, viime lapse vanavanemate juurde ning veendume, et meil oleks piiramatult aega. Telefonid hääletuks. 3, 2, 1 – läks!

Kuidas see käib?

Ma polnud kunagi süvenenud, mis on kamasuutra. Teisel sajandil pani üks India ülik kirja mitmesaja aasta vanuse õpetuse, kuidas elada ideaalset elu: olla kultuurne, hästi armastada, end sõpradega ümbritseda ja kõiki meeli rikastada.

Raamat, mille meie ette võtame, on Anne Hooperi “Kamasuutra” (eesti keeles 1997). Minule meenub kamasuutraga seoses esimesena “Seksi ja linna” osa, kus Samantha otsustab kõik poosid läbi proovida ja järgneb hullunud montaaž voodiakrobaatikast. Tuleb aga välja, et iidsed gurud teadsid naistest ja tunnetest vägagi palju – nii algavad poosid alles leheküljelt 66, enne tuleb selgeks teha õrnutsemise alused ja filosoofia.

Kuna aju on kõige võimsam seksuaalne organ, on suur roll ettevalmistusel ja meeleseisundi loomisel. Raamatu sõnul on suguühe ilma eelmänguta sama nagu suurepärasest roast ainult üks asi ära süüa. Alustame siis algusest!

Peseme teineteist duši all – ja juba tahaks lollused lõpetada ja asja juurde asuda. Aga ei.