Võtab muigele! Ajaloolised kohtingu- ja abielusoovitused naistele: mängi rumalat või jälita ihaldatud meest
Naisi kasvatati ajalooliselt peamiselt naisteks ja emadeks. See peegeldub ka vanades suhtesoovitustes. Kui sa arvad, et 21se sajandi armastus on keeruline, siis kujutle elamist päevadel, mil naisi sunniti olema kui ilusad esemed, kes eksisteerisid oma meeste teenimiseks. Loe edasi ja saa teada vana aja soovitusi, mida naistele ajaloo vältel antud on.
Ära unusta praktiseerimast „elegantseid saavutusi“
Väga pikka aega oodati naistelt, et nad ei oleks niivõrd haritud kui mehed, kuid sellegipoolest oodati neilt teatud saavutusi, mis teeksid neist head koduloojad. 19ndal sajandil oodati naistelt, kes pärinesid jõukamatest sotsiaalklassidest, et nad oleksid kõrgelt kunstiteadustes koolitatud, kuna see pidavat näitama, et nad tulevad heast perekonnast. Sellised „elegantsed saavutused“ hõlmasid endas mitmeid kunstivorme nagu muusika, tants ning vahast lillede valmistamine ning nendega kodu kaunistamine. Mitmed selle aja kirjutised on väljendanud, et naised pidid tegema oma meeste elud nii lihtsaks kui vähegi võimalik.
Kirjutises „Letters to Young Ladies on Their Entrance Into the World“, mille autoriks oli proua Lanfear, toonitati, et naiste kohus oli muuta meeste kodus veedetud aeg meeldivaks ja vastuvõetavaks. Nad olid kohustatud pidevalt harrastama muusikat, joonistamist või mõnd muud tegevust, mida nende mehed imetlesid.
Kaunite paelte kandmine
Kogu ajaloo vältel on naistelt oodatud laitmatu välimuse säilitamis. Seda eriti hetkedel, mil läheduses on nende abikaasad. Üks nende ajaloolisi kohustusi oli olla oma abikaasade jaoks meeldiv vaatepilt. Aastal 1901 avaldati Emma Frances Angell Drake'i raamat „What a Young Wife Ought to Know“. Selle autor rõhutas lugejatele, kui oluline on pärast pulmi oma veatu välimuse säilitamine. „See ilus kleit, sinu peapaela värv ja soeng peavad olema hoolivalt valitud, kuna sa tead, et pead oma mehele meele järele olema,“ kirjutas ta
Autori sõnul on oma välimuse eest hoolitsemine oluline mehe võrgutamiseks, kuid abielus on see veelgi olulisema tähtsusega – sel ajal pead suutma meest enda juures hoida. „Mehe armastuse ja austuse säilitamiseks on vaja veelgi rohkem hoolt kui selle võitmiseks,“ kirjutas Drake. Ole „salongi sisalike“ osas ettevaatlik
20nda sajandi alguses eeldati, et enamik naisi abiellub. Tänapäeva modernne kohtingumaailm ei olnud sel ajal veel tavapraktikaks saanud. Kuigi korraldatud abielud olid enamasti kadunud (vähemalt läänemaailmas), oli kosimine siiski keerukas protsess. Mehed ja naised ei tohtinud tavaliselt vaid kahekesi koos viibida ning neil pidi kosimisprotsessi ajal alati saatja kaasas olema.
See muutis tulevase kaaslase tundma õppimise aga delikaatseks ülesandeks. 1918.aastal avaldatud raamatus „Womanhood and Marriage“ jagas autor Bernarr MacFadden – mees, kes lavastas Ameerika esimese kulturismi võistluse – naistele soovitusi, kuidas abikaasat valida. „Leia esiteks MEES selle sõna kõige otsesemas mõttes,“ kirjutas MacFadden. „Mitte mingisugune tavaline sigaretihoidja, salongi sisalik, lihtne aktsiate tagaajaja, haiguste ja korruptsiooni hüljatud hüljes; vaid mees, kes on füüsiliselt tugev, vaimselt tähelepanelik, moraalselt puhas, viks ja sirge seljaga.“
Sinu ainsad sõbrad peaksid olema sinu abikaasa sõbrad
Tänapäeval on loogiline, et paaril on ka eraldi huvid ja sõpradering. Tasakaalus suhte üheks oluliseks osaks on isegi oma eraldi isiksuse säilitamine. Iidsetel aegadel olid aga lood veidi teistsugused – naiste elu keerles vaid nende meeste ümber. Iidne Kreeka ja Rooma filosoof Plutarchos. Ta väitis naistele, et abielludes lõpeb nende isiklik elu. „Naine ei tohi omada ühtki oma sõpra, vaid peab nautima vaid oma mehega ühiste sõprade seltskonda.“
Plutarchos sisendas naistele ka seda, et nad peaksid omaks võtma vaid oma mehe religiooni ning hülgama enda oma. „Jumalad on sinu esimesed ja kõige tähtsamad sõbrad,“ ütles ta. „See on kohane ainult see, et naine kummardab ja tunneb vaid neid jumalaid, kellesse tema mees usub. Naine peab sulgema ukse kõigi kummaliste rituaalide ja võõraste ebauskumuste ees. Naisele ei too jumala silmis ükski salakaval ja salajane riitus mitte kunagi kasu.“
Valmista end ette pettumusteks
Hakkad abielluma? Vii oma ootused võimalikult madalale. See soovitus ei tule kelleltki teiselt kui George Washingtonilt endalt, Ameerika esimeselt presidendilt. Riigijuht oli lisaks tööle ka pühendunud isa ja vanaisa. Sellegipoolest kirjutas ta oma lapselaps Betseyle saadetud kirjas aastal 1794, et armastus on mööduv nähtus. Kuigi vanaisa eesmärk oli tüdrukut hoiatada, et ta ei kaotaks armastuse tõttu pead ja otsiks endale kõige sobivama võimaliku partneri, olid tema sõnad siiski pisut küünilised.
Ta kirjutas järgnevat: „Armastus on võimas ja ilus, kuid nagu kõik teised magusad asjad, võib ka see ühel hetkel kibedaks muutuda, ja kui esimesed kireleegid kustuma hakkavad, – see juhtub ilmtingimata ja tihti liiga hiljem – ja jõuad kainelt reaalsusesse, siis see näitab, et armastus on liiga hõrk, et seda üksinda vastu võtta.“
Nende sõnadega soovis Washington, et tema lapselaps leiaks aruka mehe, kes toetaks teda jäägitult ka siis, kui esmane armumine ja kirg paratamatult hääbub. Kui mehel piisavalt häid väljavaateid juba eos ei olnud, siis hoiataski Washington, et olenemata esmamuljest, võib tagajärjeks olla siiski pettumus.“
Mängi rumalat
20nda sajandi keskpaigaks hakkas üha enam naisi kõrgkooli haridust omandama. Sellegipoolest oodati, et nad oleksid naistest madalamad. 1952.aastal kirjutati ajakirjas „Modern Bride“, et keskmine mees peaks ainult abielluma naisega, kes on temast veidi vähem intelligentne.
Abielunõustaja Dr Clifford R. Adams jagas sel ajal isegi soovitust, et intelligentsed naised, kes ei mängi rumalat, riskivad igaveseks vallaliseks jäämisega. „Just seetõttu ei abiellugi mitmed imelised naised mitte kunagi,“ sõnas ta. „Nad ei satu kunagi kokku sama intelligentsete meestega või ei ole suutnud oma intelligentsust piisavalt hästi varjata ega ole seetõttu võitnud vähem intelligentsema mehe südant. Mehed ütlevad, et nad tahavad endale naiseks küll tarka tüdrukut, aga peavad temaga end siiski ise targemana tundma.“
Kuigi koolide õppemaksud olid 50ndatel tunduvalt soodsamad kui tänapäeval, ei tundu just kuigi nutikas raha kulutamise viis minna kooli ning hiljem end siiski rumalamaks valetada. Samas ei oodatud naistelt ka seda, et nad oma kraade ka tõeliseks karjääriks kasutaksid. Selle asemel oodati, et nad loeksid raamatuid selle kohta, kuidas valmistada maitsvaid roogasid ja kuidas laste eest hoolitseda.“
Tunne oma kehaosade teaduslikke nimesid
20ndal sajandil oodati, et naised oleks tagasihoidlikud ja peenekombelised. Kuigi üheks kõige otsesemaks klassi näitajaks oli haridus, olid siiski mõned asjad, mida vanemad ei tahtnud, et nende tütred teaksid. Kuigi sajandivahetusel ignoreerisid mitmed noored naised õpetusi oma anatoomiast ja inimeste reproduktsioonist, sõnas bioloog Maurice Alpheus Bigelow, et nad peaksid oma kehade osas rohkem haritud olema.
„Noorukieas tüdruk vanuses neliteist kuni kuusteist aastat, peaks tundma oma seksuaalse struktuuri üldist plaani,“ kirjutas Bigelow oma 1916.aastal avaldatud raamatus „ Sex-education: A Series of Lectures Concerning Knowledge of Sex in Its Relation to Human Life“. Ta uskus, et baasteadmised olid olulised, „kuna just kehaosade väärikad nimed aitavad kujundada käitumismustreid.“ Samal ajal hoiatas ta aga väliste organite liiga detailsete kirjelduste eest, kuna „need võivad esile kutsuda uudishimu, mis omakorda viib avastusteni.“
Lühidalt peaks naiste teadmised oma kehast piirduma emaka, tupe, häbeme ja munasarjadega. Läks veel mitu aastakümmet, enne kui Dr Ernst Grafenberg kirjeldas ja andis nime G-punktile, kuid võime üsna kindlad olla, et Bigelow poleks naistele selle kohta info jagamist mingil moel heaks kiitnud.
Ära ole oma kõneviisis „kohmakas, liiga otsekohene ega valjuhäälne“
Christine de Pisan (1364-1430) oli ajaloos tähelepanuväärne naisfiguur. Ajal, mil õrnema soo esindajad ei tohtinud teha kuigi palju enamat kui kasvatada lapsi ja teenida oma abikaasasid, oli de Pisan aktiivne kirjanik, kes hakkas pärast abikaasa surma raha teenimiseks luulet avaldama. Tema sulest ilmusid ühed kõige varasemad feminismi teemalised kirjateosed ning ta on tuntud kui üks esimesi edasiviivaid jõude soovahelises võrdsuses.
Kuigi ta uskus soovahelisse võrdsusesse, innustas ka de Pisan daamilikku käitumist. Oma raamatus „ The Treasure of the City of Ladies: Or the Book of the Three Virtues“ kirjutas ta järgnevat: „Naised peaksid end nii rüütlite kui ka kõikide teiste meeste juuresolekul vaos hoidma. Nad peaksid rääkima tagasihoidlikult ja kaunilt. Nad ei tohi olla kohmakad, liiga otsekohesed ega valjuhäälsed. Nad ei tohiks paista välja kui pea laiali ringi jooksvad metsikud hirved.“
Enne lastele nimede panemist hangi oma mehe nõusolek
Seadusesilma ees olid 17ndal sajandil naistel piiratud õigused, kuid sotsiaalsed erandid muutsid nende elud veelgi enam piiravaks. Koheldud kui teise klassi kodanikud, nad olid sündinud oma isade kontrolli all ning seejärel läks see kontroll edasi nende abikaasadele. Vaimulik William Gouge kirjutas 1622.aastal teksti „Of Domestical Duties“, mis kirjeldas naiste koduseid kohustusi. Vaimulik uskus, et jumal oli loonud naised madalamaks kui mehed ning seetõttu pidid naised oma meestele alluma. Selline suhtumine oli tol ajaperioodil laialt levinud.
Naise kohustused hõlmasid tema meest ja lapsi ning Gouge tegi selgeks, et naised peavad igas eluaspektis oma meestest madalamad olema. Isegi lastekasvatus – miski, mida peeti naiste kohustuseks – nõudis majaperemehe nõusolekut. „Naine ei tohi, ei otseselt ega kaudselt, panna või muuta laste nimesid, ilma oma mehe nõusolekuta. Sama kehtib ka lastele riiete valiku, ametite valiku, elukoha, abielu ning toidukordade osas,“ kirjutas Gouge.
„Iga naine võib saada endale mehe, keda ta tahab, kui ta vaid jälitab teda piisavalt“
Kohtingumaailm on raske. Kui sul on olnud keeruline leida partnerit, siis 20nda sajandi suhtesoovituste kohaselt on olemas üks meetod, mis sulle kindlasti partneri leida aitab: jälitamine. Kirjanik Scott Coltrane uuris 20nda sajandi suhtesoovituste kolumne oma raamatus „Gender and Families“. Üheks kolumnistiks, kelle soovitusi ta vahendas, olid Dorothy Dix, kirjanikunimega Elizabeth Meriwether Gilmer, kes kirjutas „Advice for the Lovelorn“ kolumne aastast 1900 kuni 1950.
20nda sajandi alguses peeti just tema soovitusi kõige mõjukamateks. Seda eriti asjus, mis puudutasid tulevase abikaasa leidmist. „Tüdruk, kes soovib püüda konkreetset meest, näitab talle just mehe silmis kõige ahvatlevamaid võlusid, sest need püüavad esimesena tema tähelepanu,“ kirjutas Dix. „Muidugi teeb ta end nii ilusaks kui loodus ja stiilipood vähegi lubab. Seejärel on ta ihaldatud mehe oma haardesse saanud.“ Kirjanik oli kindel, et just sellisel viisil saab iga naine oma unistuste mehe: „Iga naine võib saada endale mehe, keda ta tahab, kui ta vaid jälitab teda piisavalt.“
Allikas: The List
