"Käin igal suguvõsa üritusel vetsus nutmas, sest mõni tädike jälle targutab, et kell tiksub. NAGU MA EI TEAKS!"


"Käin igal suguvõsa üritusel vetsus nutmas, sest mõni tädike jälle targutab, et kell tiksub. NAGU MA EI TEAKS!"
Fotod: Vida Press, Liisi Viiding

Veel enne kui tüdrukul algab menstruatsioon, kuuleb ta, et tema kõige kaalukam kohustus on vältida rasestumist varases eas või vale mehega. Vähe räägitakse aga sellest, kui raske võib olla jääda lapseootele, kui aeg selleks on õige.

Olles veetnud pea kaks kümnendit rasestumist vältides, on Geidi* (32) šokeeritud sellest, kui raske ja vähetõenäoline on last saada. Ta suhtleb iga päev sõbrannade ja foorumikasutajatega üle kogu maailma, kes kõik ütlevad: miks keegi meid ei hoiatanud?! “Ka meie mehed on rabatud. Nad on rahumeeli laste saamist edasi lükanud, teades, et neil pole menopausi ja et nad võivad veel 80aastaseltki lapsi eostada.” Reaalsus pole aga üldse nii helge.

“Meedia ja teised naised on jätnud mulje, et lapse saamine on üksnes otsus – et niipea, kui mõtled “nüüd!” ja korra seksid, on valmis,” ütleb Marin* (36). “Ma olen vihane, et keegi ei räägi sellest, kui raske on jääda lapseootele, kui palju on katkemisi, kui suure hooga ka meeste viljakus pärast 35. eluaastat kahanema hakkab. Kui lõpuks kuidagi õnnestub viljastuda, siis vaid 30% viljastunud munarakkudest areneb edasi ning jõutakse lapse sünnini.”

Triin Laisk.
Seotud lood:

Tartu Ülikooli naistekliiniku teadur Triin Laisk, kes töötab ka Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuses ja on kümnendi tegelenud naiste viljatuse geneetika uurimisega, selgitab: “Väga suur kadu toimub just raseduse varastes etappides – munarakk ei pesastu või kui pesastub, võib rasedus katkeda nii varases staadiumis, et naine ei pane ise tähelegi.” Ka diagnoositud raseduse katkemised on väga sagedased: 20% arsti kinnitatud rasedustest katkeb esimese kolme kuu jooksul. “See on loodusliku valiku mehhanism, mis on naise jaoks traumeeriv, aga loomulik. Kui on olnud üksik raseduse katkemine, ei tähenda see, et edasised rasedused peaksid katkema, see ei näita suuremat probleemi,” ütleb Laisk.

Loe veel

Tihti näeb meedias uudiseid, et 50aastane sai mitmikud, aga ei räägita, kui paljud paarid proovivad, kui palju aega, valu, raha ja muret see tähendab. Laisk ütleb, et imesünnitustele eelneb tavaliselt nii mõndagi: aastaid viljatusravi, doonorimunarakud või -embrüod või surrogaatema kasutamine. Tavalise inimese jaoks ei ole doonoriembrüo kuigi kättesaadav, surrogaatlus on paljudes paikades keelatud ning ka adopteerimine või spermadoonori kasutamine ei ole alati nii lihtne, kui loota tahaks. Ka kehaväline viljastamine (IVF) ei too garanteeritult tulemust.

Milles siis asi?

Viljatuse põhjusi on mitmeid. Naise munarakkude hulk ja kvaliteet vähenevad vanusega, nagu ka meeste spermide arv ja normile vastava kujuga spermide osakaal. Eestis aga on üks levinumaid suguhaigustest tekkinud viljatusprobleem: 40% kõigist viljatusraviga seotud juhtumitest on seotud munajuhaviljatusega, mille peamiseks põhjuseks on läbi põetud klamüüdia, mis on munajuhasid kahjustanud, nii et sugurakud või embrüo ei pääse sealt läbi. Klamüüdia ei tekita enamasti sümptomeid, mis tähendab, et võid seda põdeda ja levitada nii, et sa ise ei teagi.

"Vaid 30% viljastunud muna­rakkudest areneb lapse sünnini.”

Endometrioos ja polütsüstiliste munasarjade sündroom puudutavad mõlemad umbes 10% naistest. Esimest on keeruline diagnoosida, see eeldab kogu kõhuõõne vaatlust, et koldeid tuvastada. Kui diagnoos viibib, võib edasi lükkuda ka viljatusravi.

Statistika järgi on 38aastasel naisel pooled munarakud kõlbmatud, 40aastasel juba 70% ning 45aastasel 90%. 15% viljakas eas paare ei suuda aasta jooksul jõuda soovitud rasestumiseni. Veel statistikat: lääne meeste spermide arvukus on vähenenud viimase 40 aastaga enam kui kaks korda, sperma halva kvaliteedi põhjuseks on istuv eluviis ja isegi läptopi süles hoidmine. Üle 40aastaste meeste puhul katkevat rasedus igal kolmandal juhul, ka kunstliku viljastamise edukus kahaneb vanusega. Eestis sünnib IVFi tulemusena 3–5% lastest. Siiski on olemas abi juba peaaegu kõigile viljatuse põhjustele ning enamikku paare on võimalik aidata.

Kui ollakse aasta aega proovinud ega ole lapseootele jäädud, tuleks pöörduda oma günekoloogi poole (üle 35aastased võiksid teha seda varem). Siis saab määrata uuringud ja juba viljatusravile spetsialiseerunud arstide juurde minna.

Marin soovitab ka vallalistel üle 30aastastel naistel või neil, kelle partner veel valmis pole, hakata tasapisi oma tsüklit jälgima ja elustiili parandama. Suitsetamine on elustiilifaktoritest viljakusele kõige laastavama mõjuga. “Ma nii kahetsen, et ma sellest teemast varem midagi ei teadnud ja juba 20aastasena, 25aastasena või isegi 28aastasena oma munarakke külma ei teadnud panna.”

Ka Laisk soovitab asja vastu varakult huvi tunda. “Varem on parem ka sellepärast, et siis on natuke rohkem aega probleemiga tegeleda: rahulikult diagnoosida ja ravida, kui bioloogiline kell nii kõrvulukustavalt ei tiksu. Kui avastad probleemi alles 35aastaselt ja kui muu probleem õnnestubki kõrvaldada, võib päevakorda kerkida just munarakkude kvaliteedi küsimus.”

Kaduvväike võimalus

Aga asi pole ainult probleemides. “Uskumatu, kui vähe teadsin viljakusest,” ütleb Marin. “Alles nüüd sain teada, et rasestuda on võimalik ainult paaril päeval kuus!” Naistele on tänapäeval väga palju äppe (nagu Clue), mis teatavad viljakatest päevadest. Need töötavad aga regulaarse tsükli puhul. Kui paar otsustab lapse saada, siis Eestis puudub veel rasestumisnõustamine, mis kohe ABC selgeks teeks.

Viljastumine on võimalik ovulatsiooni ajal, mis on menstruaaltsükli keskpaigas. Lisaks neile paarile päevale soovitatakse seksida üle päeva ka mõnel eelmisel ja paaril järgmisel päeval.

“Kõige vähem teatakse n-ö aknakesest, millal embrüo ennast emakasse istutab: igas tsüklis on emaka limaskestas 3–4päevane aken, millal see on valmis embrüot vastu võtma,” selgitab Laisk. “Kui seal ilmneb mingi takistus ning embrüo ei jõua õigeks ajaks emakasse või jõuab liiga vara, siis ei saa see pesastuda. Kui ka viljastumine on toimunud, ei pruugi püsivat rasedust tekkida, sest emaka limaskest n-ö kontrollib embrüo kvaliteeti.” Tuleb ette ka emakaväliseid rasedusi.

Üks põhjus, miks naised teavad oma kehast nii vähe, on see, et paljud kasutavad rasestumisvastaseid vahendeid: siis ongi tsükkel kontrollitud ja ovulatsioonile ei mõelda.

“Nii minul kui ka paljudel tuttavatel naistel on ovulatsioon natuke teisel ajal, kui äpp pakub,” ütleb kuuendat kuud rase Reelika* (34). Selleks, et tegelik ovulatsiooniaeg leida, kasutas ta igal kuul nädal aega hommikul ja õhtul uriiniteste ning basaaltemperatuuri kraadiklaasi, mis tuli hommikuti enne voodist tõusmist tuppe sisestada. “Ning sealt saadud info läks otse äppi Natural Cycles, mis siis tegi omad järeldused.”

Aga rasestumise nimel tehakse veel palju muudki. “Omavanuste “proovijatega” rääkides näen, kui paljusid abinõusid me kasutame, et lapsi saada,” ütleb Geidi. “Ma ei hoia enam läpakat süles, ei tarvita alkoholi, kohvi, võtan spetsiaalseid vitamiine…” Marin lisab: “Ja võib juhtuda, et sa hakkad igasuguseid asju kartma – äkki ma ei peaks lendama, solaariumis, talisuplemas või raskes trennis käima? Kannad ka soojemapoolse ilmaga pikemat sulemantlit, sunnid meest D-vitamiini võtma ja enne “titetegu” pornot vaatama, sest uuringud näitavad, et see pidavat tugevamad “ujujad” tagama. Ja siis tulevad pidevalt uudised järgmistest asjadest, mis viljakusele kehvasti mõjuvad, nagu mingi kemikaal hambapastas või joogamatis!” Kuna kõikuv veresuhkrutase teeb halba hormonaaltasakaalule ja seeläbi viljakusele, siis toitub ta nüüd süsivesikutevaeselt, nn Vahemere dieedil on ka Marini mees.

Geidi lisab: “Ühel päeval loed, et punane liha on viljakusele hea, järgmisel, et peaksid ubadest ja kinoast toituma. Et kindlasti peab naine olema all, kindlasti orgasmi saama ning pärast seksi jalgu õhus hoidma – ja vahel kirjutatakse, et vahet pole.” See ongi ikka veel arenev uurimissuund – kõike ei tea veel ka teadlased. Erutus on igal juhul viljastumist soodustav faktor, et keskkond tupes oleks piisavalt niiske. Olemas on ka abistavaid libesteid, paljud libestid sisaldavad aga hoopis viljastumise pidurdajaid.

.

Arstile

Geidi ja Marin on mõlemad viljatusarsti vastuvõtul käinud: kõigepealt tehakse naisele kõikvõimalikud sugulisel teel levivate haiguste testid, vaadatakse ultraheliga, tsükli teisel päeval võetakse vereproov hormoonide uurimiseks, mis peaks peegeldama seda, kui palju on munasarjades munarakke alles. Teine variant on sama teha ultraheliga, et visuaalselt rakkude hulka hinnata, mis aga nende kvaliteeti ei näita. Mees annab sperma- ja uriiniproovi. Viljatusarstide ajad on piiratud, mistõttu ei ole ka selget statistikat viljatusest Eestis: nii palju kui on arstiaegu, on inimesi, kes abi otsivad.

Eestlased on välja töötanud aga ka geenitesti viljakuspotentsiaali hindamiseks: Fertify test hindab 800 geneetilist markerit. Fertify.eu lehelt tellitakse test, mis tuleb postiga koju, naine võtab kaasasoleva varustusega suust DNA-proovi ning saadab laborisse tagasi. Vastavalt testi tulemustele antakse individuaalsed soovitused: loomuliku viljakuse säilitamiseks, meditsiiniliste uuringute tegemiseks, vajadusel munarakkude külmutamiseks ja säilitamiseks ning viljatusravi kasutamiseks. Munarakke külmutavad naised teevad läbi samasuguse hormoonravi nagu IVF-raseduse eel, selle eesmärk on munasarju stimuleerida, et need rohkem munarakke vabastaksid. Osal naistel ei ole munasarjade stimulatsioon nii tulemuslik ja mida vanem on naine, seda suurema tõenäosusega vähem rakke saadakse.

Avalik mure

“Alles nüüd kuulen, et pooled tuttavad on pidanud kuude viisi rasedust säilitama ja kõik tunnevad kedagi, kes on aastaid proovinud viljastuda ja katsetanud IVFi. Paljudel on olnud nurisünnitusi. Varem arvasin seriaalide põhjal, et rasedus katkeb siis, kui naine trepist alla lükatakse, mitte et see ongi bioloogiliselt nii normaalne,” ütleb Marin.

“70% katkemistest tuleb sellest, et embrüol on mingi kromosoomiprobleem, mis on tingitud näiteks sellest, et viljastatud munaraku kvaliteet polnud kõige parem,” selgitab Laisk. “Kehva kvaliteediga munarakkude esinemissagedus suureneb naise vanusega. 45+ naistel katkeb rasedustest 80%. Harvematel juhtudel võib vanematel olla mõni diagnoosimata kromosoomiprobleem või võitleb naise immuunsüsteem raseduse vastu, levinud on ka platsentahäired.”

“Isegi üheksa kuu pärast sünnitusmajja jõudmine ei garanteeri veel seda, et elus beebi saad ja ta koju viid,” ahastab Marin. Nii paljud naised üle maailma peavad elama titetoaga, kuhu last niipea ei tule – ning valima kremeerimise või matuse vahel. Mõnikord ei saa tükk aega uuesti proovida. “Miks meile sellest kõigest varem ei räägitud?!”

Ka kuulsad naised on hakanud tasapisi sõna võtma. Beyoncé, Mariah Carey ja paljud teised on rääkinud läbi elatud nurisünnitustest, Sarah Jessica Parker viljatusest (ta kasutas surrogaatema, nagu ka Nicole Kidman, Kim Kardashian jt), Céline Dion jt kunstlikust viljastamisest. Kõik see võib paarile väga raske olla. Brooke Shields on öelnud: “Tunned, et oled läbi kukkunud iga kord, kui rasedustestile teist triipu ei tule. See, mis algas ilusa unistusena, muutub kõike hoomavaks projektiks – näed ümberringi ainult rasedaid! See on hirmus, frustreeriv tunne.” Geidi lausub: “Iga kuu, kui päevad algavad, siis nutad, oled pettunud ja proovid alla suruda hirmu, et ei saa kunagi lapsi.”

"Eestis sünnib IVFi tulemusena 3–5% lastest."

See on ka põhjus, miks nii Geidi, Marin kui ka Reelika esinevad selles loos varjunimedega. Kuna viljastuda on raske ning ka siis on vaid 30% tõenäosus elussünnini jõuda, ei soovi nad, et heatahtlikud kolleegid ja tuttavad küsiksid, et kuidas siis titetegu ka läheb. “See on piin! Kujuta ise ette, mis tunne on iga kord vastata, et ikka veel pole! Paljudel paaridel võtab see aastaid,” ütleb Geidi.

Marin lisab: “Istusime hiljuti mehe ning tuttava paariga ilusas pealinna restoranis, paistsime ilmselt edukad ja elu sõiduvees, tegelikult rääkisime pool õhtut kõik oma kujuteldavatest tulevikulastest!” Ei tohi eeldada, et paaril pole lapsi, sest nad ei viitsi või ei taha. “Need küsimused tuleks keelata. Ma käin vist igal suguvõsa üritusel vetsus nutmas, sest mõni tädike jälle targutab, et kell tiksub. NAGU MA EI TEAKS!”

Marin ütleb, et teema mõjutab ka sõbrannasuhteid. “Kui kuulen SOS-pillist, abordist või steriliseerimissoovist, läheb silme eest mustaks. Samal ajal poen mina nahast välja, et rasestuda...”

Salaklubi nimega PLS (“proovime last saada”) ühendab paare, kes kahetsevad kõiki minevikuotsuseid, mõtlevad, kas üldse õnnestub kunagi last saada ja kas peaks juba alustama katseklaasidega. Mõned kaaluvad, et äkki on asi partneris, kellega lihtsalt geenipagas ei sobi, või peaks vaatama kedagi nooremat. Kõik teavad lugusid paaridest, kes proovivad aastate viisi last saada ja lõpuks lähevad lahku, sest see on keeruline katsumus. Võid hakata oma eelmiste elude ja karma pärast muretsema ja kahtlustama, et äkki tõesti keha lihtsalt ei taha selle mehega järglasi saada. Psühholoogiliselt on pikk proovimine raske, täis enesesüüdistusi.

“Haiget teevad ka kommentaarid, et tänapäeva naised lükkavad lastesaamist edasi karjääri pärast,” ütleb Reelika. “Tahaksin karjuda, et kas te teete nalja?! Ma soovisin palavalt lapsi juba 22aastasena ja siis kulutasin 13 aastat, otsides meest, kes oleks valmis! Sama mure on mu sõbrannadel. On ka sõbrannasid, kellel on “teise ringi mehed” – neil on eelmisest kooselust lapsed juba olemas ning null soovi veel neid saada. Mitu sõbrannat on 30ndates lahku läinud pärast kümmet aastat koos, sest mees ikka veel ei taha lapsi, arvates, et selle jaoks on aega igavesti.”

Stressi ei tohi tekkida!

“Stressil on väga konkreetne füsioloogiline taust, mida on võimalik mõõta: stressihormoonide tase tõuseb,” ütleb Laisk. “Stressireaktsioonid on tihedalt seotud immuunsüsteemiga ja mõjutavad otseselt seda, kuidas vabanevad munasarjade tööd reguleerivad hormoonid.”

Kunstliku viljastamisega seoses on stressitase kõrgem: paarid on enne muretsenud, miks rasedus ei tule, stressi põhjustab ka ravi ja siis ootamine, millele kõigele väga paljud vastu ei pea. Eestis on vaid paar inimest, kes viljakusega seotud psühholoogilise nõustamisega tegelema on hakanud.

“Mu terapeut ütles, et on loomulik ja loomalik tung lapsi saada,” ütleb Marin. Ta soovitas teha kõik endast sõltuv: minna tulevaste emade joogasse, ümbritseda end beebidega, et kehas tekiks mõnus lapse eest hoolitsemise tunne – aga ainult juhul, kui see liiga kurvaks ei tee –, läbida kas või viljakusrituaale, süüa õigeid asju – et oleks rahu teadmisest, et teed omalt poolt kõik. “Terapeut aitas mul näha, et see on ajutine olukord. Ma ei jää alati lastetuks – ravist on kindlasti ühel hetkel abi ja meie laps on nii oodatud ja armastatud!”

Tasakaal on tähtis: teha kõik endast olenev, aga säilitada rahu, naudingud, mõnus pingevaba elurütm ja mitte langeda kinnisidee küüsi. Sest nii palju on näiteid elust enesest, et see, mida kõige rohkem soovid, juhtub täpselt siis, kui soovist lahti lased ja millelegi muule keskendud.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2018. aasta jaanuarinumbris.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare