NÄRVIVAPUSTUS VIIS SEEWALDISSE: mäest alla kulgev tänav muutus tõusvaks teeks ja nägin, et kõik vastutulevad inimesed kavatsevad mind tappa

Edukas ettevõtja Kati (34) oli igati tubli ja särav naine, oma elu ja tööga pealtnäha rahul. Siis aga sai ta täiesti ootamatult närvivapustuse – ning määrati ravile vaimuhaiglasse.

“Mul on oma firma ja ma töötan projektide alusel paljude koostööpartnerite heaks. Töö on stressirohke, aga mulle meeldib see väga.

Aasta tagasi oli mul rekordiliselt hõivatud nädal – olin otsustanud laenu ära maksta ning rabasin ühel nädalal neljale firmale tööd teha. See tähendas, et jooksin nagu pöörane ühest kohast teise, tegin liialdamata sadu telefonikõnesid, lisaks pidin veel esinema konverentsil.

Istusin kodus arvuti ees ja kuna kõigega oli tohutult kiire, ei suutnud ma otsustada, millisest tööst alustada. Avasin kordamööda faile, nihelesin toolil ja äkki tundsin, et üle terve mu keha kõnnivad sipelgad. Kunagi Itaalias puhates olin saanud külge samalaadsed parasiidid, kes olid hullemad kui sügelised. “Ei! Mul ei ole praegu selleks aega!” mõtlesin ma nüüd. Aga see vudimine nahal ajas mind ruttu täiesti hulluks – sügasin end üle keha ja kujutasin ette, kuidas need satikad näiteks mu rinda näksivad... Kuna olen väga operatiivne inimene, helistasin kohe perearsti nõuandetelefonile.

“Kas teil on pingeline periood?” küsiti kõigepealt. Vastasin, et jah, ning mulle öeldi, et sellest need sipelgad ongi: “Need on stressi tekitatud närviimpulsid.” Tahtsin nad välja naerda! Mul on kogu aeg pingeline periood! “Kui need on üle keha, mitte ühes piirkonnas, ning kui punaseid kuplasid pole, siis pole kirbud ega parasiidid, siis on närvid.” Telefoniarst soovitas mul võtta rahustit. Võtsingi pool tabletti sisse ja sipelgad kadusid ära. Uskumatu! Rabasin tööasju edasi teha.

Unustasin kohustused.

Paar päeva hiljem juhtus imelik lugu. Korraldasime koostööpartneritega suurt VIP-üritust, kuhu mina pidin hankima viis baaridaami. See on minu jaoks nii lihtne, et võiksin seda une pealt teha. Jõudsime ürituse toimumispaika, tuli firma baaridaamide kleitidega – ja ma avastasin õudusega, et ma polnudki baaridaame hankinud! Üritus pidi algama tunni pärast ja mina olin unustanud teha peaaegu ainsa asja, mis minu vastutada oli! Õnneks on mul palju kontakte ning sain baaridaamid kiiresti kohale, kuigi kliendil oli pretensioone: “Me ju leppisime kokku, et kõik on pikkade mustade juustega!” Hämasin talle midagi vastuseks.

Pärast üritust pidin neiud ära viima, aga kui võtsin taskust autovõtme, vaatasin seda mitu minutit: “Mis asi see on minu käes? Mida ma sellega teen? Kuhu poole ma kõndima pean?” Aega võttis, aga leidsin auto üles. Istusin rooli, kuid ei osanud midagi peale hakata. Valetasin, et pole kaua autot juhtinud. Kaunitar mu kõrval, hariduselt juhuslikult psühholoog, hakkas rahulikult jutustama: “Kusagil rooli läheduses on auk, kuhu sisse käib võti.” Ta lasi mul peale panna turvavöö, kontrollida peegleid, juhendas mind tagurdamisel ja ringristmikel. Ma olin paanikas – ma ju oskan autoga sõita, mis toimub?

Viisin nad ära ja sõitsin üksi tagasi. Üle mitme aasta tulid mul pisarad silma. Pidin üritusele jääma hommikuni, kuigi mu pea käis ringi, ruum ujus, põrand lainetas, vahepeal ei kuulnud ma muusikat ega midagi. Haihtusin nagu kuhugi musta auku, kus oli vaikus ja liikumatus ning pime, lootusetu lahtilaskmine.

Ka järgmistel päevadel märkasin, et midagi on väga korrast ära. Valge tuba läks mu silme ees pimedaks, mäest alla kulgev tänav muutus tõusvaks teeks, ning ma nägin, et kõik vastutulevad inimesed kavatsevad mind tappa. Kõik, ka väikesed lapsed. Lisaks olid sipelgad tagasi tulnud – ega kadunud enam ka rahustiga mitte.

Mida nad minust mõtlevad?!

Esmaspäeval läksin kontorisse nagu ikka, kuid lõunat süües taipasin lõplikult, et nii edasi elada ei saa. Ma olin kustumas. Ma olin hulluks minemas või juba läinud. Operatiivse inimesena võtsin takso ja sõitsin oma kõrgete kontsade ja korrektse pliiatsseelikuga otse Seewaldisse. Kui arsti jutule pääsesin, hakkasin kontrollimatult nutma. Nägin järgmist haiget, kelle politsei sisse tõi, ja see vanem naine oli ikka mitu korda hullum kui mina! Kas ma olen õiges kohas?! Samuti ehmatas mind seinal päevakorra kõrval rippunud teade: “Surmaga lõppenud haiglajuhtudel voodipäevatasu ei võeta.” Kuidas, palun?!

Mind pandi elama nõukaaegsesse tuppa koos kahe vanema naisega. Üks rääkis, kuidas ta oli seal külmas toas magamisest neeruvaagnapõletiku saanud. Sanitar tõi mulle 50aastase öösärgi ja kareda hommikumantli. Võtsin julguse kokku, helistasin parimale sõbrannale ning palusin tal mulle mingid riided ja hügieenitarbed tuua. Ta oli kohkunud, aga julgustav – ning tõi mulle kohe mõned asjad.

Dressid seljas, kapuuts peas, läksin õue ja vaatasin kõrget piirdeaeda. Noormees mu selja taga ütles: “Jah, sa võid iga kell sealt üle ja koju minna. Siin ei hoita kedagi vägisi.” Keerasin ümber ja suitsetama tulnud mehed naersid. Ma vaatasin neid ja mõtlesin: “Issand, mida nad minust arvavad, et ma niiviisi siin hullaris olen?!” Siis sain aru, et oleme ju kõik koos haiglas. Noormees rääkis, et tal on sellised ärevushäired, et ta kukub sirgelt pikali, kui mingi pinge tekib. Ta on 16 ja tema meelest on see “ilgelt mark”.

Pesin vannitoas hambaid, kui minu kõrval üks naine võttis paberkäteräti, kuivatas sellega käsi, viskas ära, võttis järgmise – ja niiviisi sada tükki järjest, kuni kõik paberid olid otsas! Siis sattus ta täielikku ahastusse, vaatas oma kuivi käsi ja hakkas neid vastu hommikumantlit hõõruma. Nagu tõeline hullumeelne!

Kuidas see minuga juhtus?!

Kolm korda päevas seisin tabletijärjekorras, kus tuli õe silme all topsikutäis pille sisse kummutada ja vett peale juua. Väga lihtne olnuks tabletid võtmata jätta, neid suus hoida ja pärast välja sülitada, aga sain aru, et mul on neid vaja.

Päeval istusime kambakesi teleka ees ning vaatasime “Vapraid ja ilusaid” – see ajas mind hirmunult itsitama, sest ma ei suutnud mõista, kuidas nii jabur asi leiab aset minu elus! Üks naine jutustas, kuidas ta magas Napoleoniga, ja kisas vähimalgi võimalusel “ooperit” laulda. Ta rääkis, et on printsess ja primadonna. Mind nähes korrutas ta iga kord, et mul on Hollywoodi naeratus. Mille peale ütles üks vana, eriti sügavas depressioonis härra: “Jaa, teil on tõesti Hulluvoodi naeratus.”

Käisin ka rühmateraapias, kus kõik inimesed ajasid mind närvi, sest nad olid nii saamatud. Keegi polnud karjääriinimene, paljud olid vanad ja maalt. Nädal läks mööda ning too 16aastane poiss liitus lõpuks meie grupiga. Ta ütles, et ei tulnud varem, sest kartis, et hakkab ärevusest värisema. Aga vaadates, kuidas mina lõputult tooli peal tõmblen ja oma kehalt nähtamatuid sipelgaid ära ajan, leidis ta, et saab hakkama küll. Istusin seal suures ringis ja adusin, et mingis mõttes olen ma nendest kõige hullum. Appi! Kuidas see juhtus?! Ma olen ju edukas, andekas, ilus ja lahe inimene!

Ma nutsin neil päevil palju. Ja korraldasin stseene, mis pole üldse minu moodi. Pidin iga päev psühholoogi ja psühhiaatriga rääkima ning palju teste tegema. Kirjalikult, suuliselt, kaarte hunnikutesse panema ja nii edasi. Sain teada, et iga depressioon, psühhoos jms lammutab ja lõhub inimese aju, mistõttu on raskem ravida neid, kelle kaebused on krooniliseks muutunud.

Alguses mõtlesin kibestunult, et kuidas see keskealine psühholoogikuivik mind üldse mõista või aidata võiks, aga peagi selgus, et nii psühholoog kui ka psühhiaater olid väga targad ja asjatundlikud inimesed! Mõni haige väitis, et temal pole oma arstist midagi kasu, aga minu oma oli küll imetegija.

Haiglas olles kartsin kõige rohkem seda, et mind saadetakse koju. Kõlab imelikult, eks?

Omasuguste hulka.

Kui ma end juba paremini tundsin, viidi mind üle vabasse osakonda, mis kunagi loodi prominentidele, et nad saaksid anonüümselt närve puhata. Leidsin sealt eest kireva seltskonna endasuguseid edukaid, Eestis oma erialal tuntud inimesi, kel oli lihtsalt raske hetk. Omavahel leppisime kokku, et tulevikus kohtudes väidame, et tutvusime seenel käies.

Ühel päeval liitus meiega tuntud lauljatar, kes rääkis, et kui tema kaks päeva tagasi sisse tuli, ei olnud üheski teises osakonnas vaba voodit, nii et ta pandi kokku kõige hullumatega. Enda sõnul oli tal nii suur ärevus, et kui ta käis avalikus kohas, näiteks kaupluses, siis see, et kõik inimesed teadsid, kes ta on, ajas tal juhtme nii kokku, et ta ei saanud enam hingata. Vaiksele kodutänavale jõudes oli ta lihtsalt sõiduteele pikali heitnud ja taibanud, et see pole ikka okei.

Tutvusin paljude inimestega ning nägin enda probleeme nende murede valguses. Kellel oli raskusi pensionipõlvega harjumisega, kellel sünnitusjärgne depressioon, kellel olid toitumishäired... Ajasime kõik omavahel juttu söögilauas, teraapiates, teleka ees, lauamänge mängides, joonistamas käies ja nii edasi. Ühel hommikvõimlemisel, kui meil sai kõrini, et Boney M’i plaat aina hüppab, laulis hoopis see tuntud hõbekõri meile reipaid Eesti lugusid ja mina tegin kõigile harjutusi ette. Mõistsin, et olin oma elus igasuguse rõõmu, sõbrad ja pere tagaplaanile lükanud, et võiksin rohkem tööle keskenduda – näiteks olin mitu kuud käinud ainult kohustuslikel üritustel, kus pidin klientide ja koostööpartneritega viisakusi vahetama. Me kõik võtsime vastu otsuse elada edasi rõõmsamalt.

Pärast haiglat hakkasin käima teraapias ning huvitavatel kursustel ja treeningutes. Pool aastat hiljem tulin haiglasse tagasi, et turvalises keskkonnas loobuda ravimitest, mida olin neelanud pea seitse kuud. Ees ootasid uued inimesed oma lugudega ning sain kolm nädalat aktiivset teraapiat, et tegeleda kõigega, mida olin vahepeal endale tunnistama hakanud.

Hirmud olid asjatud.

Küsisin psühhiaatrilt, kas võin “päris maailmas” inimestele rääkida, et siin olin. Arst ütles, et hoolega valiksin, kellele rääkida, sest ülestunnistus “Ma olin hullumajas” paneb ikka pitseri külge. Paljusid kaaspatsiente olen hiljem näinud avalikel üritustel ning olen veelgi tutvunud inimestega, kes on tunnistanud, et nad on Seewaldis olnud. Seal viibinud inimesed ei karda seda ja lähevad vajaduse korral hea meelega tagasi – vähemalt minu ja mu tuttavate kogemus on selline.

Ma tahaksin kõigile südamele panna, et kui sul on probleeme, siis pöördu perearsti või Seewaldi valvearsti poole. Nii paljud inimesed ütlesid seal, et rumala peaga lükkasid nad tulekut edasi viimase hetkeni, kuni nii mõnelgi oli lausa surm silme ees. Mõni sooritas enesetapukatse, enne kui sinna tuli ja oma muredele lahendusi hakkas leidma.

Ma sain teada, et mõne inimese jaoks on maailma kõige hullem asi see, kui talle öeldakse: “Võta ennast kokku, pole sul häda midagi.” Sest vahel on inimeste vaimus õudusi, mida nad ei oska sõnadesse panna. Paljud olid enne haiglasse tulekut jätnud teistele mulje, et neil pole viga midagi: nad naeratasid tööl, aitasid kannatlikult lastel kodutöid teha, valmistasid süüa ja vaatasid kallimaga telekat – ilma et keegi oleks märganud, et neil on midagi korrast ära.

Minu enda närvivapustuse juures hirmutas mind see, et see tabas mind nagu keravälk – ühel hetkel oli kõik kõige paremas korras ning järgmisel olin Seewaldis, kus teised hullud vaatasid mind, justkui lendaksin ma kohe üle käopesa.

Kuigi ajast, mil esimest korda haiglas viibisin, on möödas terve aasta, tunnen, et pean endal silma peal hoidma. Et see uuesti ei juhtuks, pean ma enda eest hästi hoolitsema, korralikult sööma, magama jne. Ausalt, mu elu on pärast seda olnud palju-palju parem.”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta aprillinumbris.