ÕUDNE KOGEMUS: "Verd lausa purskas, põrand oli seda täis. Arst ütles, et ta pole midagi sellist varem näinud"


Masenduses naine
Masenduses naineFoto: Hendrik Osula

Aasta tagasi tabas Teelet (34) ootamatu haigushoog. Hirm ja teadmatus tuleviku ees asetasid argipäeva hoopis uude valgusse ning innustasid elus muudatusi tegema.

“Ühel eelmise aasta maihommikul rääkisin tänaval telefoniga, kui ootamatult tundsin, et lekin. Arvutasin, et päevad ei saa praegu kindlasti alata. Kaubanduskeskuse tualetti kiirustades veel mõtlesin, et äkki on asi rasestumis­vastases rõngas, mida poolteist kuud tagasi uuesti kasutama hakkasin. See oli mulle varem hästi sobinud, aga pärast pikka pausi olin alatasa veritsenud. Günekoloog oli mind rahustanud, et on täiesti normaalne, kui veritsus kestab kolm kuud.

Hädakõne WCst

Tualetti jõudes oli olukord hull mis hull – ma lausa lainetasin. Pea hakkas ringi käima, nii habras ja halb oli olla. Olin kindel, et jooksen verest tühjaks ja hirm aina kasvas. Mõte ei töötanud, süda oli paha, nutsin. Leidsin tuttava günekoloogi telefoninumbri. Helistasin talle ja teatasin, et ma vist jooksen verest tühjaks praegu. Arst küsis, kas veri on hele või tume, aga ma ei osanud isegi seda öelda, pea oli nii sassis: “Punane on!” Doktor kutsus mu kohe vastuvõtule, aga siis meenus mulle, et pidin sel päeval loengu pidama, ja meeltesegaduses ütlesin arstile, et täna ma tulla ei saa. Lubasin minna järgmisel päeval.

Seotud lood:

Kui olin tunnikese tualetis nutnud, oli verevool nii palju vähenenud, et sain väljuda, varjates rikutud suveriideid eest käe- ja tagant sülearvutikotiga. Ostsin sealtsamast kauba­majast esimesed ettejuhtuvad teksad, kolm paari aluspükse, XXL-tampoonid ja sidemed ning turvasin end ära.

Seejärel ütlesin endale: “See oli mingi imelik vahejuhtum, unustan selle, lähen tööle, alustan päeva nii, nagu midagi poleks juhtunud.” Kuid tööl ei olnud võimalik keskenduda – hirm, iiveldus, imelik enesetunne. Sõin, et veresuhkur normis oleks. Ent veri hakkas uuesti voolama ning jäin tunniks kohviku tualetti “vangi”, käekott varustusega oli kontoris. Helistasin taas nuttes arstile ja õnneks oli tal võimalik mind kohe vastu võtta. Kuidas olin võinud arvata, et töö on tähtsam kui tervis?!

Kas see ongi lõpp?

Loe veel

Kui arst hakkas mind läbi vaatama, siis verd lausa purskas, põrand oli seda täis. Arst ütles, et ta pole midagi sellist varem näinud. Mina mõtlesin, et nojah, mul on olnud tore elu, nüüd on siis kõik – see ongi minu lõpp. Mind otsustati saata haiglasse.”

Haigla traumapunktis vaatas mind läbi ehk kuus arsti. Püüdsin nende nägudelt välja lugeda, kui halb olukord on: kümnepallisüsteemis 10? Või 8? Üldsegi ainult 5? Vahepeal vangutas keegi arstidest pead ja ütles: “Huvitav...” Olin nii palju nutnud, nii kurnatud ja juba nii tuimaks muutunud, et olin kõigega nõus – teeme ära, mis iganes te peate tegema, laske käia!

Arstid teatasid, et mul on veresoone peal kasvaja, mis on katki läinud ja seepärast veri purskabki. Oli vaja opereerida, enne aga võtta koeproov, et selgitada, kas kasvaja on hea- või pahaloomuline.

Arstid lugesid sõnad peale, et kaks kuud ei tohi pingutada, sest saunas, sportides, äkilisi liigutusi tehes, pulsi kiirenedes või vererõhu tõustes võib õrn koht uuesti puruneda.

Elasin suvel kaks kuud ennast hoides. Arst ütles, et vahel võib verd tulla ja on vaja jälgida selle värvust: hele on halb. Alati, kui see juhtus, jõllitasin hirmuga, et kumb nüüd on, hele või tume, isegi elukaaslaselt küsisin arvamust. Ootasin kogu aeg kõnet laborist ning iga kord, kui helistati võõralt numbrilt, olin valmis kuulma vähidiagnoosi – nüüd variseb maailm kokku. Ühel päeval lõpuks haiglast helistatigi – aga sellepärast, et mul oli voodikoha arve tasumata.

Imed juhtuvad

Need kaks kuud mõtlesin kogu aeg, miks see juhtus ja miks just minuga. Sel ajal, kui reipam liikumine keelatud oli, tekkis mul suur armastus spordi vastu. Käisin poodides spordiriideid katsumas, need tundusid eriti ilusad ja fantaseerisin, mida kõike ma teeksin, kuidas rull­uisutaksin ja jookseksin...

Juuli viimasel päeval sain hea uudise: koe­proovis midagi pahaloomulist polnud, kasvaja saab ilmselt kenasti ära lõigata. Aga kui arst hakkas kontrollima, kas kasvaja on suuremaks läinud või haavandunud, ei suutnud ta ära imestada, sest sellest ei olnud enam jälgegi. Nagu poleks kasvajat kunagi olnudki! Ta tunnistas, et keegi arstidest polnud midagi sellist enne näinud – aga nüüd pole ka enam võimalik uurida, millega oli tegu. Doktor selgitas, et tupes on väga hea verevarustus ja ennegi on ette tulnud, et “sealt asjad ära kaovad”. Arst ütles ka, et ma ei teinud mitte midagi valesti – selline asi võib juhtuda igaühega täiesti suvalisel päeval. Nii palju jama!

Hiljem olen teada saanud, et mitmel inimesel tutvusringist on samuti midagi sama­laadset olnud ja mõnele on suure verekaotuse pärast isegi vereülekanne tehtud. Nüüd kannan esmaabi­vahendeid kotis kaasas ega julge tampooni siiani kasutada. Ka rasestumisvastast rõngast mitte, kuigi viimane ei olnud arstide sõnul juhtunuga seotud.

See kogemus pani elu üle järele mõtlema. Märkasin, kui palju imelisi inimesi on mu elus. Isegi pärast operatsiooni, kui pidin kaks kuud koeproovi tulemust ootama, suhtusin igasse päeva tänulikkusega ja õppisin hetkedes kohal olema. Ma olen iga päev õnnelikum. Ükskõik, mis tööl või eraelus juhtub, kõik näib väikese probleemina. Mõtle: sa oled elus! Ja suure tõenäosusega ka terve. Naudi tänast päeva, iga hetke sellest!”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta septembrinumbris.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare