Ma ei mäleta enam, kuidas see mõte tekkis, aga 30. novembril 1997 juhtisin ETV pühapäevast “Hommikutelevisiooni” ilma pluusita. Täpsemalt: selga maalitud pluusiga.

Nelja tunniga sain endale selga ilusa täpilise särgi, mille salakavala mustri valis välja saate kunstnik Inga Vares koos režissöör René Vilbrega. Rene oli ka kogu masterplani taga.

Eksperimendi õnnestumiseks olid õiged nurgad, valgus ja varjud stuudios erakordselt olulised. Minu väljanägemisega nähti nii kõvasti vaeva, et isegi kõik operaatorid stuudios ei saanud aru, et mul tegelikult pole pluusi seljas. Vaatajaile selgus saladus poolteisetunnise saate viimase intervjuu viimase küsimuse vastusest.

Kehamaalingud olid tol ajal Eestis uus asi ja teles polnud keegi neid varem teinud. Tundsime end toona lausa revolutsionääridena. See kõik oli kokku väga lõbus ning tekitas ohtralt elevust. Ka vaatajaid sai palju.

Telemaailma jaoks oli see üks tore trikk, aga olulisim – minu jaoks oli see mäss iseenda tõekspidamiste vastu. Mind oli õpetatud olema tubli tüdruk ja tubli tüdruk ei tee reeglina midagi ootamatut ega ärrita inimesi, vaid arvestab eelkõige teiste arvamustega. Siis, kui saad aru, mis päriselt oluline on, oled päästetud.

See pilt tuletab mulle meelde, et ennast tuleb julgeda kõigest tuttavast välja lükata. Algul võib olla üsna ebameeldiv, kui tabad end tegemas midagi, mida sa pole varem teinud. Kuid kogemus, mille sellest saad, ning rahulolutunne, mis annab märku, et murdsid oma hirmust läbi, on väärt mugavustsooni piiride nihutamist. Maailm on pärast alati hoopis täpilisem!

“Elu on väljakutse, võta see vastu! Elu on unistus, tee see teoks! Elu on mäng, mängi seda! Elu on armastus, naudi seda!”

Sathya Sai Baba, India guru

Artikkel on pärit Anne & Stiili 2017. aasta septembrinumbrist.

Jaga
Kommentaarid