Hiljuti käisin perearsti juures, kes mõõtis mu pikkuseks 1.80 m. Pikkusega on ikka nalja saanud. Kord jätsin töökaaslasele garderoobikapi peale koti. Tema kaebas, et on seda otsinud ja otsinud, aga pole leidnud. Okei, vaatan üle! Nii kui garderoobi astusin, ütlesin: “Näe, seal ju!” On küll, jah, tunnistas ta – kui oli toolile roninud. Pikakasvulised inimesed kipuvad end valesti hoidma, tõmbuvad kühmu. Mul õnnestus lõdvestustehnikaid kasutades veel ülikooli ajal neli sentimeetrit “kasvada”, end pingetest vabastada ja saada keha õigesse asendisse.

Toitumisega ma ei suuda end tagasi hoida! Olen proovinud mitte tarbida suhkrut, aga piiramine tekitab veel suurema tungi keelatu järele. Natuke ikka jälgin söömist, eriti nendel nädalatel, kus mängime täiskasvanutele mõeldud sünget tükki “Linnud”; olen seal mõnes stseenis laval aluspesus. Kohvi ma ei joo enam aastaid. Loobusin päeval, mil taipasin, et olen hommikust saati joonud ära 12 tassi ja süda puperdab.

Teismelisena võtsin ühe aastaga juurde 25 kilo. Ju seetõttu, et olin väga rahumeelne, suurt ei mässanud, tipnes stress kehakaalu tõusuga. Proovisin tollal dieete ja sporti. Kuid mõistsin, et mitte midagi ei muutu, kui peas jääb kõik endiseks. Sain aru, et esmalt pead armastama ennast. Tundub esoteeriline ja sinisilmne jutt, aga vastab tõele. Mu isa ütleb ikka: “Ole milline tahad, aga ole õnnelik!” Ja kui rahul ei ole, siis tuleb midagi ette võtta, mitte hädaldada.

Jaga
Kommentaarid