Blogija südantlõhestav lugu: Instagram on mu sissetulek, kuid lõin endast võltskuvandi, et peita valusat saladust

 (3)
Blogija südantlõhestav lugu: Instagram on mu sissetulek, kuid lõin endast võltskuvandi, et peita valusat saladust
Natalie Uhling/ Instagram

Modell ja fitnessi treener Natalie Uhling jagas südantlõhestavat lugu oma valusast saladusest.

Olin kümme nädalat rase, kui ultrahelitehnik küsis, kui pikalt olen rase olnud. Ta ei näinud ekraanil peale mu emaka midagi.

2016. aasta lõpus otsustasime abikaasaga kondoomide kasutamisest loobuda. Olin siis 32-aastane ja tema oli 39-aastane. Sama aasta detsembrikuus jäin rasedaks. Teavitasin heast uudisest oma vanemaid, kolleege, lähedasi sõpru ja mõningaid kliente, kes mu juures trennis käisid.

Selleks hetkeks olime kolinud ka Colorado osariiki Denveri linna, kus meie mõlema perekonnad elasid. Mõtlesime lapse saamisele ja see tundus tore. Lisaks oli mul hiljuti lõppenud tööleping kahe firmaga, mistõttu olin paiksem. Tundus nagu ideaalne aeg lapse saamiseks. Muuhulgas teenisin sotsiaalmeedialt ligi 50 000 dollarit aastas, mistõttu käisin vähem tantsutrenne andmas. Mul oli plaan, et hakkan tegelema ka tantsimisega, mida saavad naised teha enne ja peale rasedust.

Tuleme hetkeks tagasi aga loo alguse juurde, kui olin arsti juures ja ultrahelitehnik uuris mu kõhtu. Selgus, et midagi oli läinud valesti ja mul oli nurisünnitus. Ma ei suutnud uskuda, mis minuga toimub. Esiteks nurisünnitus ja teiseks see, et olin juba kõigile oma rasedusest teatanud.

Kolm päeva hiljem tehti mulle emakaõõne puhastus ja kuigi olin võtnud valuvaigistit, oli mul meeletult valus ja tundsin krampe. Mu elukaaslane Drew oli mu kõrval ja võttis mu käest kinni. Ta püüdis olla mulle toeks. Hiljem läksime koju ja tegin endast naeratava näoga foto, mille postitasin sotsiaalmeediasse. Alla kirjutasin "Nutad natuke ja ootad ning lõpuks tuleb ikka päike pilve tagant välja". Proovisin meelega vältida nurisünnituse teemat.

Seotud lood:

Mõtlesin, et ei hakka sellest sotsiaalmeedias rääkima. Teiseks on mul Instagramis 65 000 jälgijat, keda ma pole kunagi näinud ja keda ma ei tunne. Instagram on minu jaoks rohkem nagu äri. Olen loonud enda brändi, seda upitanud ja haipinud ning mulle toob see iga aasta arvestatava summa sisse. Niisiis pidin jälgijatele jätma mulje, et minuga on kõik korras. Kuigi tegelikult olin katki ja mul oli valus.

Võltsfassaad

Loe veel

Enne emakaõõne puhastust olin leppinud teiste naissoost trennientusiastidega kokku, et saame Los Angeleses kokku ja teeme ühe korralikult pildistamine. Teisisõnu olin sunnitud protseduurile järgnenud päeval minema lennukile ja nendega kohtuma. Olin aga protseduuri tõttu vormist väljas: mu rinnad olid suured, kõht oli paistes ja nägu kahvatu. Lisaks veritsesin ja kogu lugu kestis kokku umbes nädal aega. Kuna peale seda protseduuri pole infektsiooniohu tõttu tampoonide kasutamine soovitatav, siis pidin kandma eraldi polsterdusi, et kuskilt ei hakkaks veritsema.

Poseerimise ajal proovisin varjata oma kõhtu, rindu ja selga, et peita kaamera ja fännide eest tõde. Tegelikult soovisin minna koju ja lihtsalt nutta.

Kui jõudsin mõned päevad hiljem koju, oli mu kurbus niivõrd suur, et tühistasin kaheks nädalaks isegi tantsutrennid, mida pidin andma. Lisaks mattusin Instagrami postituste tegemisse, sest muidu oleksin lihtsalt guugeldanud hommikust õhtuni põhjuseid, miks juhtus nurisünnitus ja kas mul on võimalik veel kunagi lapsi saada.

Teine võimalus

Kaks kuud peale nurisünnitust proovisime elukaaslasega uuesti. See aga muutis meie seksielu väga palju. Olime väga keskendunud, et seksiksime täpselt õigel ajal ja ovulatsiooni jälgimine sai mu kinnisideeks. Ostsin apteegist mingisuguse komplekti, millega sain väidetavalt hoida silma peal oma kuutsüklil. Kohe, kui ilmnes, et mul peaks olema ovulatsioon, helistasin elukaaslasele, kes tormas töölt kas või keset päeva koju. Seks polnud lõbus ega nauditav.

Instagrami jätkasin aga igapäevaste postituste tegemist. Ei saanud ju oma brändi ja imagot unarusse jätta. Näiteks kirjutasin talvistest nahahooldusnippidest ja kuidas treenida kõhulihaseid. Sinna juurde panin fotod ka sellest, kui olin esimest korda rase ja mul olid vinged kõhulihased.

Samas polnud mul kordagi tunnet, et valetan oma jälgijatele. Ma lihtsalt ei jaganud nendega oma isiklikku teavet. Aja jooksul lisandus jälgijaid juurde ja kõik näis suurepärane. Päriselt tundsin end aga üksiku ja teistest ära lõigatuna.

2017. aasta maikuus tegin nädalavahetuse reisi ajal rasedustesti ja selgus, et olen uuesti rase. Helistasin elukaaslasele, kes oli Denverisse jäänud. Loomulikult oli ta elevil. Järgmisel hommikul tundsin kõhus jälle krampe ja nägin enda aluspükstel verd. Günekoloogi sõnul oli see seotud embrüo implantatsiooniga.

Pühapäeval suundusin koju ja tundsin ühtäkki nii suuri krampe, et pidin oma püksivärvli kiskuma oluliselt madalamale, et oleks natukenegi talutavam olla. Mäletan, et vaatasin sellel hetkel aknast välja ja palvetasin, et kõik oleks korras.

Lennujaamas tundsin, et aluspüksid on märjad ja läksid tualettruumi, et järele uurida, mis toimub. Selgus, et mul olid elu kõige hullemad päevad. Helistasin oma günekoloogile ja ta ütles, et tuleksin vastuvõtule kohe ehk nii kiiresti kui võimalik. Selgus, et mul on emakaväline rasedus, mis võib ühtlasi olla eluohtlik. Sattusin paanikasse, kuid proovisin haiglasse sõites jääda rahulikuks ja seal ootas mind ka Drew.

Traumatoloogia osakonnas hakkasin lausa lõugama. See juhtus peale seda, kui arstid olid teinud mulle hunniku teste ja selgus, et minu embrüol on geneetiline probleem. Jälle. Ma olin kindel, et mul on midagi viga.

Kui läksin koju, postitasin sotsiaalmeediasse foto, mis tehti minust ühe ammu-ammu toimunud pildistamise käigus. Foto allkirjaks oli seekord: "Hea küll, universum, mis sul minu jaoks see nädal veel varuks leidub. Tead ikka, et jamad tüdrukuga, kes ei anna kunagi alla?" Ja kuigi mu jälgijad kommenteerisid postitust lausetega nagu "Mõistan sind!" või "Saad raskete aegadega hakkama!", siis tegelikult polnud neil aimugi, millest tegelikult mõtlen.

Arstid, spetsialistid ja õudne ravim

Juunikuu alguses läksime elukaaslasega viljakuskliinikusse. Tahtsime olla kindlad, et mul pole psühholoogilisi muresid ja kontrollida, kas minu hormoonide ja kilpnäärmega on kõik korras. Lisaks käisin kiropraktiku juures, kes tegeleb viljakusega. Käisin ka terapeudi ja toitumisspetsialisti juures. Peale kõiki kohtumisi tekkis üha enam ja enam tunne, et rasedaks jäämine on umbes nagu täis kohaga töö.

Kuu lõpuks oli mind uuritud ja puuritud igatpidi. Mu viljakusarst hakkas mõtlema, et äkki mul on kilpnäärme alatalitus ja see mõjutab mu hormoonide taset ning kirjutas mulle välja ravimi nimega levothyroxine. Kui olin seda nädal aega võtnud, oli mu kehakaal vähenenud 2,3 kilogrammi võrra. Ärkasin sageli selle peale üles, et mu süda puperdas. Lisaks hakkasin kogema ka paanikahooge. Kokkuvõttes olid mul kõikvõimalikud kõrvaltoimed. Otsustasin, et jätan rohu võtmise pooleli.

Isegi peale seda tundsin end äärmiselt halvasti. Olin depressioonis ja mitte seetõttu, et ma ei jäänud rasedaks, vaid sellepärast, et olin kohutavalt väsinud. Kuna peaaegu kogu mu sissetulek sõltus Instagramist, siis proovisin sellega igapäevaselt edasi tegeleda. Küll aga pean tunnistama, et mul oli raskusi fotode valimisega ja nendele hea pealkirja mõtlemisega.

Mäletan, et istusin omaette laua taga ja mõtlesin, et kurat küll, ma saan hakkama. Lihtsalt pean saama. Muud võimalust pole. Kuigi mul polnud inspiratsiooni ja mulle ei tulnud pähe eriti lahedad pealkirjad, mida võiks piltidele panna, siis ei kaotanud ma usku ja pressisin edasi.

Vahepeal mõtlesin, et tühistan kogu suveks kõik trennid ja lasen oma mänedžeril ja fotograafil tegeleda oma sotsiaalmeedia kasutajaga, kuid siis turgatas mulle pähe, et äkki nad ei saa ikka nii hästi hakkama. Niisiis otsustasin ise edasi pressida. Kui näiteks mingi bränd soovis koostööd teha, siis organiseerisin pildistamise ja tegin kolme kuu jooksul isegi rohkem kui kümme tükki neid, mis on tegelikult päris palju.

Kolmas katse

Augustikuus kinnitas mu viljakusarst, et mul pole kilpnäärmeprobleeme. Ta ütles, et mul on palju eluterveid mune ja mu elukaaslase Drewi sperma on samuti korralik. Hämmastav on aga see, et olime kulutanud ligi 20 000 dollarit erinevatele testidele, kuid siiani polnud saanud sotti, mis värk minuga siis ikka tegelikult on. Miks ometi ei jäänud ma rasedaks.

Otsustasime, et järgmiseks proovise katseklaasis viljastamist. See tähendas, et võtan viis kuud ravimeid ja ka rasestumisvastaseid ravimeid, et saada mu tsükkel kontrolli alla. Seejärel oleksin pidanud võtma sünteetilisi hormoone valmistamaks ette oma emakat embrüo implantaadiks. Kuna kilpnäärmerohud mõjusid mulle aga jubedalt, siis otsustasime elukaaslasega, proovime veel natuke aega loomulikul teel rasedaks jääda.

Otsustasime, et proovime septembrini ja kui ma pole selleks ajaks rasedaks jäänud, siis lähevad ravimid käiku. Ühel õhtul tundsin aga, et olin kohutavalt väsinud. Olin nii väsinud, et ma pole end kunagi nii väsinuna tundnud. Mõtlesin, et äkki olen rase. Olingi. Seda kinnitas ka rasedustest, mille tegin järgmisel päeval.

Olime elukaaslasega kirjeldamatult rõõmsad. Ma olin nii palju läbi elanud ja soovisin last nii väga saada. Samas kartsin, et juhtub sama, mis juhtus enne: rasedus katkeb enneaegselt. Niisiis ei rääkinud me abikaasaga rasedusest eriti palju, sest mõtlesime, et ei hakka lootuseid liialt suureks ajama. Võib-olla läheb varsti midagi jälle nihu ja siis on kõik jälle halvasti.

Avameelsus

Kui olin 12 nädalat rase, ütlesin oma perele, lähedastele sõpradele ja kolleegidele, et olen rase ja saame elukaaslasega pisikese tütrekese. Küll aga polnud ma kindel, kas soovin seda uudist jagada sotsiaalmeedias, sest mäletan, mida ise tundsin: tühjust, valu. Lisaks olid nurisünnitused muutnud mu mõneti paranoiliseks. Kartsin, et äkki elan sellise asja jälle läbi.

Kui olin jaanuarikuuks 15 nädalat rase, siis oli peaaegu aasta möödas esimesest nurisünnitusest. Otsustasime elukaaslasega, et teavitame rasedusest, kuid ei unusta naisi, kes on elanud läbi sarnaseid asju nagu mina.

Teadsin, et kirjutan oma kahest nurisünnitusest ja osutan sellele tähelepanu, kuid lisan, et lõppude lõpuks on asjal ikkagi õnnelik lõpp. Kogu mu nutulool oli kokkuvõttes üks kindel mõte: aidata neid, kes elavad läbi midagi sarnast. Et need teised, kellel on ka raske, ei kaotaks lootust. Tahtsin oma lugejate ja jälgijatega jagada kõike, mida läbi tegin: akupunktuur, arstid, testid ja kõik muu.

Umbes tund aega nuputasin, et kuidas sellest teada. Et mida ma õige sinna postituse alla ikka kirjutan. Kui vajutasin nupule ja postitus avaldus, tundsin ühtäkki, kuidas mu õlgadelt langes justkui mingi raske koorem. Ma olin lõpuks vaba. Tundin end nii kergena.

Ülejäänud päeva oli telefon mulle justkui peopessa kleebitud, sest ma ei suutnud seda hetkekski käest panna. Vaatasin, kes kirjutavad ja kes ajavad rõõmu-uudise peale pöidla püsti. Paljud õnnitlesid niisama, kuid leidus ka neid, kes väitsid, et arvasidki, et mul oli nurisünnitus. See andis omakorda aimu, et oli hea idee hoida varasemalt selles asjus suu kinni.

17. juulil 2018 sündis minu ja Drewi perre pisike beebitüdruk, kelle nimeks sai Skyler Shea Pozatek. Kui õed andsid beebi mulle sülle ja sain oma tütrekest hoida oma käte vahel peale üheksat tundi sünnitust, siis nutsin ja vaatasin teda lihtsalt niisuguse imestusega, et see on kirjeldamatu. Peale kõiki neid aastaid üritamist ja eriti peale eelmist aastat olin lõpuks õnnelik emme.

Allikas: Cosmopolitan.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare