Elisabet Reinsalu Mari Lillest: "Emal on alati õigus!"

Mida elutähtsat on ema meile õpetanud? Mille poolest on eri põlvkondade naised sarnased, milles erinevad? Elisabet Reinsalu kirjutab emadepäeva puhul oma emast Mari Lillest.

"Mulle meenub üks suvepilt. Kiiskavvalgel liival lebab viledaks kulunud puuvillane tekk. Õhk väreleb kuumast päikesest, on tunda männikäbide ja kuivanud adru lõhna. Taamal loksub meri. Tekil lamab naine, paksud helepruunid juuksed hobusesabas, rohelised heegeldatud päevitusriided seljas, üks käsi päikese kaitseks näo ees, teisega hoiab ta raamatut. See naine on minu ema. Mina ise olen 4–5aastane tirts, kes kaevab eemal hiigelsügavat auku, et näha, mis asub maakera teisel poolel. Aeg-ajalt heidan ma pilgu ema suunas. Temast õhkuv rahu on sama soe nagu suvetuul, mis mu pead paitab ning taltsutamatuid lokke lennutab. Ema on raamatusse süvenenud, kuid tema kohalolus olen vankumatult kindel. Ma tean, et kui ma oma maailma avastusretkel koos väikese punase plastmasskühvliga kukuksin või kaoksin, siis ta tuleks ja päästaks mu. Iga kell, iga hinna eest.

See pilt jäi mulle igaveseks meelde. Täna, mil olen ise kahe lapse ema, tean, kui vajalik on vaba hetke nautida, kas või logelemisele anduda. Meil oli lapsepõlves puhkepäeviti ikka tavaks pärast mõnusat lõunasööki koos pikutada. Praegu, kui neid ridu kirjutan, olen oma vanematekodus. Lõuna on söödud, kuskil tiksub kell, tuba on täis kevadist päikest, muidu on kõik vaikne. Minu ema, kelle juuksed on nüüd lühemad, nägu kurrulisem, kuid vaim erksamgi veel kui tol ammusel suvepäeval, teeb koos mu pojaga lõunauinakut.

Siiski pole miski siin ilmas muutumatu. Olen kogenud, et rõõmule võib järgneda valu, eelmise aasta õnn ei pruugi loomuldasa korduda. Kuidas püsti jääda, kui elu oma vankumatu paratamatusega maadligi surub? “Kõik möödub ja kõik tuleb omal ajal või natukene hiljem.” Kuulen neid sõnu ja mäletan, kuidas olen kahtlevalt oma pruunide silmadega ema veelgi pruunimatesse silmadesse vaadanud. Isegi vihastanud. Nüüd tean – ja olen sunnitud möönma, et just nii see ongi. Emal on alati õigus!

Jõud järjepidevusest, kindlustunne väikeste armsate traditsioonide püsivusest annab lootust ja aitab ka rasketel aegadel vastu pidada. Meie ühised igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema lapsepõlveradadel Nõmmel. Rännakud suvekodus Lahemaal mööda merekallast nii kaugele, kui kitsuke rajake lubas. Kõik segane läks nendel retkedel selgemaks, mured hajusid, nii palju sai arutleda ja vestelda. Ja isegi siis, kui miski jäi hingele kripeldama, kui mõni küsimus jäi vastuseta, oli tagasi koju jõudes alati kergem olla. “Ära tee välja, see pole seda väärt.” Tüdrukueas võib mõnigi ema nõuanne tunduda kulunud, isegi igivana. Ent ometi võib vahel kuhugi talletuda mõni juhuslik jutukatke või lauseke, millest hiljem on lausa hädavajalik kinni haarata. Nüüd näen, kui palju olen nendest ühistest matkadest õppinud. Õppinud oskust leppida olukorraga, mida muuta pole võimalik, ja tahet korraldada lõpuni kõike, mis minust sõltub.

Loodan, et mul on oskust ja tarkust seda väge sama vääriliselt hoida ning edasi anda, nagu on teinud minu ema ja tema ema ja emade emade ema."

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta mainumbris.