„Olen paras põdeja, mis on paremini varjatud võõraste ja vähem varjatud lähedaste eest,“ tunnistas ta. „Kui keegi ütleb mulle halvasti, ei võta ma seda niimoodi hinge, et see mind hullult rööpast välja viib, et ma enam eluga hakkama ei saa. Saan küll, kuid see jääb mulle sisse tiksuma. Kui sind sopaga loobitakse, on ikka nii, et kui pihta saad, lükkad sopa maha, saad ka käe puhtaks, aga ikka natuke määrib – vaat see tunne jääb kriipima. Just ükspäev naersin, et huvitav, kui läheb veel kümme aastat, kas ma elan siis täiesti üksinda metsa sees. (Naerab.) No vaata, oled iga päev inimeste sees ja ees, pidevalt teistest ümbritsetud – kõik teavad kõike, aga seda rohkem hindan hetke, kui mu privaatsfääris teisi inimesi ei ole.“

Jaga
Kommentaarid