Ilumessi peakorraldaja Katrin Pihela: kontsade välkudes mööda messihalle
Ilmselt on ilu- ja moemaailma suurimaks müüdiks see, et tegu on väga glamuurse valdkonnaga.
Iluvaldkond on tegelikult nagu iga teinegi ärivaldkond. Mulle on mitu korda öeldud, et teen unistuste tööd: teisedki tahaksid olla tähelepanu keskel, ümbritsetud tasuta ilutoodetest ja teenustest ning glamuurist, mis ilusündmustega kaasneb. Olen alati vastanud, et ma ei tegutse iluvallas, ma müün messiteenust. See on müük, see on teenuse turundus, see on kliendisuhete ja projektide juhtimine, mitte põlvekõlgutamine ja ilutoodete testimine. See on aasta tõsist tööd nii lõpptarbija kui ka messikliendi jaoks ühe kolmepäevase ilusündmuse nimel. Võimalik, et messi toimumise ajal on kolmel päeval mu elus glamuuri rohkem kui muidu, aga ma ei oska seda hinnata, sest kuni viimase messi lahtiolekuminutini olen tegelikult mures kõige õnnestumise pärast ja täielikult töölainel. Ja siis algab see ring uuesti.
Glamuurseks teevad kõnealuse kuvandi ilmselt pildigaleriid ning minu klientidega seotud vastuvõtud ja esitlused-peod, kuhu pean minema tihti ka vastu tahtmist, sest mul on vaja oma klientidega suhelda ka vabamas keskkonnas. Ühel hetkel väsitab see n-ö glamuur aga ära. Seda peetakse võluvaks ja lihtsaks ametiks, nägemata tegelikult kõige taga tööd ja pingutust – unetuid öid, stressi, programmide koostamist, kompromisse, läbirääkimisi, tabeleid, eelarveid, ootamatuid probleeme, ebaõnnestumisi, suhtlust klientidega, paberimajandust, meedia planeerimist, ületunde.
Mis sind selle valdkonna juures enim köidab?
Hoolimata ilumaailma kohta levivast eksiarvamusest, et selles tegutseda on nii lihtne ja see on glamuurne valdkond, kus nagu midagi väga erilist teha pole vaja, meeldib mulle suhtlemine väga erinevate inimestega, detailidest terviku kokkupanek ja projekti juhtimisega seotud väljakutse. Olen enda suhtes väga kriitiline ja ilmselt ei jää ühegi messiga kunagi lõpuni rahule. See paneb mind aastast aastasse aina rohkem pingutama, et jõuda veelgi parema tulemuseni.
Mulle meeldib näha kõrvalt arengut, analüüsida muutusi ja nende mõju, saada uusi teadmisi. See on hea valdkond igale naisterahvale tegutsemiseks ja seda kasvõi eneseharimise seisukohalt.
Olen lõpetanud Tallinna tehnikaülikoolis ärikorralduse eriala, spetsialiseerudes turundusele. Pole paremat kohta, kus saaks oma teadmisi töös rakendada ning pidevalt uusi erialaseid asju juurde õppida ja kogemusi saada. Boonusena on see veel naiselik valdkond, milles omandatud teadmised mulle ka igapäevaelus kasuks tulevad.
Kuidas hindad eesti naiste ilu?
Kuna ilu on nii suhteline mõiste ja iga naise peas on mingi iluideaal, millega ta sarnaneda tahaks, on väga raske ja ehk isegi meelevaldne kõrvalt mingeid ettekirjutusi teha.
Mis mulle isiklikult ei meeldi, on see, kui ilutoodetega on loodud kunstlik ja kohe teravalt silmatorkav efekt. Äärmuslikult teatraalsed kulmukaared ja püsimeik, ebaloomulikud ripsmepikendused, küünemaalingud pikkadel küüntel, silmatorkavalt äärmuslikud juuksevärvid, liialdamine täitesüstidega ja hooldamata juuksepikendused – minu arvates ei kaunista need ühtegi naist.
Loomulikkuse piires ilutoodete kasutamine annab tihti palju parema tulemuse kui äärmustesse kaldumine ja liialdamine. Kindlasti soovitaksin tõsiselt uurida ilutegijate tausta, kelle juures käiakse. Nii ei juhtu ebameeldivaid üllatusi, mis pikaks ajaks kui mitte igaveseks naise välimuse hoopiski rikkuda võivad. Eriti põhjalikult tasub uurida ilusüstide ja püsimeigi tegijaid. Siinsel turul on kahjuks väga palju põlveotsas tegijaid ja iseõppijaid, kellel puudub igasugune meditsiini- või kosmetoloogiaalane väljaõpe ja kutsetunnistus.
Millised näevad välja sinu tööpäevad ning kui tihti kannad tegelikult kõrge kontsaga kingi?
Ärkan hommikul vara, sest mul on kolm last, kellega on vaja tegelda – kõhud täis sööta ja kooli-lasteaeda saata. Seejärel vastan kiirelt esimestele meilidele ja tegelen nendega, mis vajavad erilist keskendumist. Siis lähen tööle, kus eelistan tõesti kanda pidevalt kõrgeid kontsi – see on osa mu stiilist. Valin seeliku või kleidi ning kõrged kontsad igal võimalusel, sest need lisavad enesekindlust ja rõhutavad naiselikkust. Kuigi mõnikord peetakse mind lausa naljakaks, kui tipin kontsade välkudes mööda messihalle ja asjatan klientidega.
Minu armastus kleitide ja kõrgete kontsade vastu on teada ilmselt kõigile inimestele, kes minuga lähemalt kokku on puutunud. Kord viskas üks meestuttav nalja, et ta ei tundnud mind poes ära, sest mul polnud kleiti ja kontsi. Aga just nii see ongi, kannan neid ilmselt rohkem kui keegi teine.
Jaga palun mõned ajaplaneerimisvõtted, mida kasutad.
See on tegelikult minu nõrk koht. Olen alati öelnud, et kahjuks tulevad saavutused ja edu alati millegi arvelt. Tunde ööpäevas juurde ei teki. Ilma magamata ka ei saa, nõnda ei pea vastu isegi kõige tugevamad, kuigi olen sedagi üritanud. On paha tunnistada, et mu eneseteostus, eriti just tööalane, on tulnud mu lähedaste ja unetundide arvelt.
Võtsin paar aastat tagasi kasutusele ühe lihtsa aja ja tegevuste planeerimise mooduse – kirjutasin tabelisse üles oma päevaeesmärgid, kohustused ja tähtajad. Ja nii iga päev. Kuna olen kohutavalt kehv delegeerija ja vajan igast tegevusest alati täit ülevaadet, oli esialgu minu jaoks väga raske osa töid teiste teha jätta, ilma et hoiaksin pidevalt silma peal, mis seisus asjad on. Nüüd olen leidnud lahenduse – delegeerin edasi vaid need tegevused, mida ei pea vajalikuks üle kontrollida. Vastasel juhul on lihtsam ja kiirem asi juba ise ära teha.
Minu põhireegel on see, et iga päev tuleks kasvõi korraks leida aega nende jaoks, kes on mulle kallid. Keegi pole edukas taustajõududeta, eriti puudutab see naisi. Kui tunnen, et tagalas on kõik kontrolli all ning lastel on kõhud täis, õppetükid tehtud ja nad jõuavad õigeks ajaks lasteaeda ja kooli, saan rohkemgi oma tööasjadele keskenduda.
Kas oled pigem turvatsoonis kulgeja või armastad üha uusi väljakutseid vastu võtta?
Minus on nii seda kui ka teist. Oma põhimõtetelt vajan pigem stabiilsust, mulle ei meeldi elukoha- ja töökohavahetused. Ma ei vaheta kergekäeliselt välja oma sõpru ega tee muid suuri muutusi. Olen pigem see, kes võitleb argirutiini vastu muul moel, otsides väljakutseid pere-, kodu- ja sõpruskonnast väljaspool.
Olen teinud äri- ja turundusplaane, kirjutanud artikleid ja analüüsinud tooteid ja teenuseid, genereerinud ajurünnakutel uusi ideid ning aidanud otsida vigu tootearenduse juures. Olen korraldanud suusareise, pulmi ja firmapidusid, kokku pannud dekoratsioone pidude jaoks, kujundanud vaateaknaid, loonud isikliku moekollektsiooni ja teinud stilistikat moebrändile Bastion. Olen rohkem kui kunagi varem veendunud selles, et iga projekt on olnud hindamatu kogemus. Olen särasilmsem ja rahulolevam kui kunagi varem. Minu maailm on värvikirevam ja silmaring laiem. Olen õnnelik.
Kuidas on sinu stiil läbi aastate muutunud?
Vaatasin ühel päeval oma keskkooli lõpupilti ja meenutasin seda aega üldiselt. Tahtsin toona olla vanem ja naiselikum. Mul oli sõbranna, kellega käisime peol chanelilikes pintsakutes ja pitskinnastes. Üsna humoorikas vaatepilt! Ülikool tõi uued tuuled, siis oli popp teha asju ise uhkemaks. Leidsin endale sõbranna ja mõttekaaslase, kellega riietasime end küll pantrimustrilistesse rõivastesse, küll teksakangasse, kaunistades pluuse lipsude, neetide ja kivikestega. Tehnikaülikooli rangesse ja akadeemilisse atmosfääri on praegu meid üsna raske ette kujutada. Aeg möödus, aga mingid asjad jäid – kleidid ja kontsad.
Kui sain võimaluse oma moekollektsioon luua (Katrin visandas eelmisel aastal kollektsiooni Iris Janvierile – toim.), panin tegelikult sinna täies mahus ennast läbi aegade: 50ndate naiseliku joonega, figuuri rõhutavad, praktilised disainid. Üldiselt ka oma igapäevase riietuse komplekteerimisel vaatan pigem ajatuid naiselikke lõikeid ja värvi kui mingit konkreetset hooajalist trendi. Stiil on ajatum ja eelistan asju, mis veavad välja kauem kui pool aastat.
Minu jaoks on suurem tähtsus isiklikult stiilil, mitte moel, sest viimane vahetub aastas mitu korda. Minu eelistusi mõjutavad valdavalt 50ndad oma lihtsa naiseliku joonega või hoopis 20–30ndad oma küllusliku moejoonega. Olen väga rõõmus, et naiselikud siluetid ja printsessilõige taas moodi on tulnud.
Töötades ilumaailmas, on sul ligipääs meeletutes kogustes iluprotseduuridele ja -toodetele. Milline on sinu igapäevane ilurutiin ja kui tihti end tõeliselt üles lööd?
Ma ei ole väga suur uute toodete testija ja mul pole väljakujunenud ilurituaale. Tean küll palju, kuid proovinud olen sellest laiast valikust vaid mõnda. Pigem eelistangi minna kord kuus kosmeetiku juurde, kes mulle soovitab ja räägib, mida ja kuidas võiks teha, mis seisus pärast pikki arvutis istumisi, kohvijoomisi ja unetuid öid mu nahk on ning kuidas mind üles saaks turgutada.
Kui on vaja end tõeliselt üles lüüa, eelistan pöörduda professionaalide poole – jumestajad Jana Boberg, Marre Naissoo ja Merlin Nigul teevad mu loppis näoga alati imet. Nende tegijate puhul meeldib mulle see, et nad oskavad ka juukseid seada – nii ei pea mitme salongi vahet jooksma.
Vahest saan riielda ka, et kas ma öökreemi või huulevõiet ikka kasutan või et miks mu kulmukaar perfektne pole. Tõde on see, et kasutan ilutooteid siis, kui peeglisse vaadates juba südametunnistus piinama hakkab!
