“Kui otsekoheselt öelda, siis esimese lapsega oli elu romantika, aga teisega algas olme: kogu aeg peab silmas pidama, millal keegi magab, millal süüa tahab, millal karjub,” tunnistab ta, kuid lisab, et nüüd, kahe lapsega toimetades aitab hädaolukordades edasi juba omandatud kogemus.

Poeg Lev tõestas Karolini jaoks, et ta saab lapsega hakkama küll ja et neid võiks olla rohkemgi. Anitaga polnud algus aga kaugeltki nii kerge.

“Kui Anita oleks olnud meie esimene laps, siis ilmselt teist ei olekski tulnud,” ütleb Karolin ausalt. Kolmel esimesel kuul ta peaaegu ei näinudki tütart mittemagavana või mittekisavana. “Ma ei tea, kas julgengi sellest rääkida, aga mul on kalender, kus tõmbasin maha päevi, mis lahutasid Annit kolmekuuseks saamisest, mil gaasivalud ja muud hädad pidid lõppema. Olin nõus andma pool kuningriiki selle eest, et saada pool tundi kisavaba aega!”

Nüüd, kui kolm kuud möödas, ongi Anita tuurid maha võtnud ja Karolin saab ka tema titaaega nautida. “Tunneli lõpus paistab kord ikka valgus!” ütleb ta naerdes.

Jaga
Kommentaarid