KATKEND RAAMATUST | Kuidas erineb Meghan Markle kõigist kuninglikest naistest Briti monarhia ajaloos?


BRITAIN-ROYALS/HARRY
Prints Harry ja Meghan MarkleFoto: Reuters / Scanpix, REUTERS

Värske raamat "Ameerika printsess" räägib Meghan Markle'i ja prints Harry armastuse loo. Leslie Carrolli hoogne raamat jutustab nii Harry kui ka Meghani lapsepõlvest, perekondadest, kooli- ja kujunemisaastatest, varasematest suhetest, tööst ja hobidest. Kuidas nad üldse tutvusid? Kuidas nad armusid? Kuidas nad leidsid enda ja teineteise? Anne & Stiil avaldab eksklusiivselt katkendi raamatust.

Harry on jätkuvalt kuningapere kõige populaarsem liige: ta on kena, vembukas, karismaatiline rahvalemmik, reeglite rikkuja, mässaja mitmes mõttes. Ja kuna me elame kuulsuste ajal ja kuna Harry ema oli „inimeste printsess“, ja William on öelnud, et tema eesmärgiks on olla „inimeste kuningas“, sel juhul on Harry tõesti „inimeste prints“. Ja ta abiellub naisega, kes on juba kuulsus, kellel on saavutused mõlema karjääri osas – nii näitleja kui ka heategevusaktivistina.
Kuninglike perede ajaloolane David Starkey tabas naelapea pihta öeldes, et Meghani ja Harry liit on „esimene globaalne kuninglik abielu“. Meghan on „rahvusvaheline nagu mitte ükski varasem kuningliku perekonna liige; ja tema tulek kuningaperre muudab teda ja tema muudab neid, tuues neid kõiki sammu võrra lähemale oma inimestele.“

Jah, Meghan Markle erineb kõigist kuninglikest pruutidest Briti monarhia ajaloos. Ta on segapäritolu, kolmekümnendate eluaastate keskel, lahutatud naine, lõpetanud ülikooli kahe kraadiga; ta on ise end kirjeldanud kui „isemajandavat saavutajat“, kelle kaks karjääri on teda mitmes mõttes ette valmistanud nii avalikkuse tähelepanuks kui ka kohustusteks, mille täitmist temalt nüüd oodatakse – kuivõrd üldse saab kedagi ette valmistada kuningliku pere liikmeks, muidugi juhul kui ta sinna sündinud pole.

Seotud lood:

Kuid Meghan Markle’is on veel midagi enamat, mida pole olnud üheski varasemas kuninglikus pruudis. Tal on märgiline tähendus kõigile neile noortele naistele, kellele on räägitud, et pole võimalik „kõike“ saavutada.

Meghan kehastab seda ameerikalikult tegusat naiselikku vaimu, kes käärib käised üles ja asub tööle, meenutades Rosie Riveteri plakatit „Me suudame seda“ ta lapsepõlvetoa seinalt.
Olgu küsimus siis tema etnilises taustas, või selles, et ta peab otsustama, kas olla näitleja või heategevusaktivist, iseseisev naine või printsi abikaasa – Meghan pole kunagi olnud ainult üks neist, vaid ikka uhkelt mõlemad.

Loe veel

Kõigile neile noortele naistele, eriti väikestele tüdrukutele, kellest osa võib samuti olla segapäritolu, näitab Meghani senine elulugu suure selgusega, et nad ei pea oma vanemate vahel valima. Nad võivad olla glamuursed näitlejad ja vägevad poliitilised aktivistid ja nad saavad mõlemal alal edukad olla. Nad võivad hoolida nii lilleseadetest kui ka headest veinidest sama palju, kui nad hoolivad kaevude ehitamisest Rwanda tolmustes külades ja noorte tüdrukute aitamisest Indias – selleks, et propageerida hariduse ja majandusliku sõltumatuse olulisust iga tüdruku jaoks üle kogu maailma. Ja muidugi P.S.: välismaise printsiga abiellumine polegi võimatu, isegi kui sa oled ameeriklane.
Nüüdsest suunavad väga paljud Staten Islandi ja San Fernando Valley tüdrukud oma pilgud väikese Cambridge’i printsi George’i peale!

Meghan on olnud eeskujuks ka teistele noortele, ja isegi mitte nii noortele naistele, meenutades meile kõigile seda mantrat, mida ta hakkas kasutama pärast seda, kui casting’u-juhid teatasid talle, et ta pole selle töö jaoks kas piisavalt tume või piisavalt valge nahaga või et ta on „liiga“ valge või siis tume, et seda tööd saada. „Oled piisav täpselt sellisena, nagu oled,“ ütles ta iseendale. Ja seda sõnumit levitas ta ka nii oma The Tigi blogis kui ka trükimeediasse kirjutatud artiklites. „Ma ei lase kunagi oma suhtel (prints Harryga) end defineerida,“ rääkis ta tuntud väljaandele. Veebruaris 2017 ilmunud postituses pealkirjaga „Ole iseenda Valentin“ meenutas ta naistele, et nad ei pea ennast määratlema teiste läbi või elama teiste kaudu. Neil on vaja võtta aega, et austada ka ennast. „Arvan, et sa peaksid valmistama imelise lõuna ka siis, kui oled üksi. Pane selga oma lemmikriided, osta endale lilled ja tähista armastust iseenda vastu, mis sageli hääbub, kui me keskendume sellele, mida meil pole.“
Harry ja Meghani lood räägivad kahest lapsest, kelle vanemad läksid lahku ja kes elasid juba väga noorena erinevaid elusid – ühte kummagi vanemaga ja kolmandat siis, kui nad olid koos mõlema vanemaga.

See on lugu poisist, kes kaotas oma ilusa ja glamuurse ema – maailma kõige kuulsama naise –, kui tal seisid ees noorukiaastad, mil ta oleks ema kõige enam vajanud. Ta veetis aastaid ennast otsides ja leidis end selle asemel sageli skandaali keskmest.

Harry avastas hilistes kahekümnendates oma vaimse tervisega tegeledes, et tervenemist ei toimu enne, kui ta on leppinud ema traagilise surmaga, vabastanud viha ja läbi elanud leina. Kuidas saigi tal emotsionaalselt haavatuna ühtki elutervet suhet olla? Terapeudid räägivad alati klientidele, et „sa ei saa armastada kedagi teist enne, kui sa pole õppinud armastama iseennast“.

Ja kuidas olekski Harry saanud olla piisavalt avatud leidmaks Seda Õiget, kui ta polnud veel üles leidnud iseennast? Playboy-printsid on küll põnevad kollase ajakirjanduse veergudel, kuid abikaasadeks nad ei kõlba.

Nende kihlumise ja abiellumise ajal oli Meghan sama vana kui Harry ema Diana siis, kui ta suri.
Tundubki kohane anda siinkohal lõpetuseks sõna Dianale, kuna Harry on algusest peale soovinud kaasata teda nende ühisesse teekonda. Just seetõttu leidsid kaks ta ema teemanti tee Meghani kihlasõrmusesse. Kuna Diana konsulteeris spiritualistide, selgeltnägijate ja meediumitega, ja ükskord ta lausa šokeeris Buckinghami palee endist pressisekretäri Dickie Arbiterit, öeldes talle, et ta on alati teadnud, et esivanemate vaimud valvavad ta üle, siis võib kindlasti uskuda, et kuskilt kõrgemalt tasandilt valvab ta ka Harry ja Meghani üle.

Diana on kunagi öelnud, et „kuningapere esmasündinud saavad endale kogu au, aga need, kes sünnivad teisena, naudivad rohkem vabadust. Alles siis, kui Harry saab vanemaks, mõistab ta ühel päeval, kui õnnelik ta on, et ei sündinud esimesena.“ Williami elu on ju olnud mitmes mõttes ette ära planeeritud, samal ajal kui Harry on saanud hoopis vabamad käed, et oma rolli kuninglikus perekonnas määratleda; ning ajuti on see olnud nii õnnetus kui ka õnnistus.

Tutvu raamatuga lähemalt SIIN.

Foto: Raamatukaas
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare