KATKEND RAAMATUST | “Minu Dubai”: naised on eranditult ülihoolitsetud ning suurem osa, kui aus olla, ka üle hoolitsetud
Katkend Susan Luitsalu raamatust “Minu Dubai”, kirjastuselt Petrone Print.
Välismaalaste uudishimu Dubai kohalike naiste mustade mantlite vastu ei vaibu ka siis, kui ise neid kandma ei pea – müstiline värk ju, mis neil seal all küll on?
„Mulle on emirati’d öelnud, et vahel on neil seal all koduriided!“ räägib üks tuttav, kes töötab koolis, kus on kohalikest preilidest õpetajannad.
„Isver, ma nägin täna ühe naise abaya all sihukest Versace kleiti, et te ei kujuta ettegi!“ õhkab teine. Kolmas ütleb, et tema tuttav viskab lapsi kooli viies abaya lausa pidžaama peale. Ka ise olen viibinud naisteolengul, kuhu saabusid pealaest jalatallani kinni kaetud emirati’d, kes teiste plikade seltskonnas ürbid maha visates hoopis lõhkised teksad nähtavale tõid. Päeva lõpuks ongi mantlite all täiesti tavalised ja üksteisest väga erinevad naised.
Välismaalaste riietus on aga omaette teema. Abaya’t selga ajada ei tasu, aga mida siis? „Kandke tagasihoidlikku riietust, katke kinni käed ja jalad,“ manitsevad Eesti reisifirmade kodulehed. Ilmselt ka kõigi teiste riikide reisifirmade kodulehed, sest bussidest välja voolavad naisturistid on end ka 35kraadises kuumuses kenasti sisse pakkinud. Suhteliselt veider on näha vaatepilti, kus ontlikud prouad siis välikohvikus higistavad, aga kõrvallauas istub seltskond briti tšikke, kelle seelikud vaevu kanni kinni katavad, või lopsakad Liibanoni preilid, kes on korraldanud väiksemat sorti dekolteenäituse.
Sest tegelikult käib Dubais igaüks riides nii, nagu ise tahab – arvestama peab lihtsalt aega, kohta ja seltskonda. Hea annus taktitunnet ja südametunnistust ei tee paha, aga päris palju on neid, kellel pole kumbagi. Liibuvas minikleidis restorani või baari minna on okei ja teatud kohtades lausa seltskonnanorm, ametlikumas situatsioonis käiakse aga tõesti riides konservatiivsemalt kui mujal maailmas. Näiteks saadab meie boss ühel päeval hotelli riideid vahetama Euroopast kohale sõitnud naisprodutsendi, kelle iseenesest korrektse välimusega kontoriseelik lõpeb viis sentimeetrit ülalpool põlvi. Samamoodi kehtivad konservatiivsemad reeglid ka meestele.
Kuigi keegi ei näita näpuga ega ütle midagi, saab tagasihoidlikku riietumistava austades siiski plusspunkte teenida. Näiteks ilmun ma ühele üritusele mustades teksades, mustas pluusis ja pintsakus. Kõik kaetud ja okei. Kui aga järgmisel päeval tulen pikkade käistega ja kurguni kinni nööbitud mustas maani kleidis, teatab üks emirati-preili: „Vau, kui elegantne! Palju parem riietus, kui sul eile oli!“ Ühesõnaga peen vihje, et nii hoida ja smart casual ära unustada.
Koos kleidi ilmumisega muutub preili ametlikult viisakas suhtlustoon millekski veidike familiaarsemaks – nagu oleksin nüüd rohkem „oma“. Niigi viisakad teenindajad muudab aga selline araabiapärane riietus veelgi reserveeritumaks ja isegi liiga aupaklikuks. Kuna valged inimesed selliseid kostüüme tavaliselt ei kanna, siis ehk peavad nad mind mõne kohaliku abikaasaks?
Kusjuures ma ei kujuta ette, kuhu ma selle Dubai Mangost ostetud kleidiga Eestis üldse läheksin... Pikk voogav seelikuosa on liiga glamuurne, et sobida meie kontorikeskkonda, kuid kinni nööbitud käised ja kaelus teevad välimuse liiga rangeks, et peole minna. Tunnen ennast selles kleidis nagu tõeline araabia sheikha, aga Eestis küsiks keegi kohe, kas ma lähen Addamsite perekonna stiilipeole.
Omaette teema on Dubais veel riietuse glamuurifaktor. Kohaliku seltsi- ja ööelu osas täieliku võhikuna panen end Dubais esimest korda välja minnes riidesse nii, nagu läheksin välja Tallinnas. Teksad, mugavad baleriinisussid, millega on hea pool ööd jalgel seista, valge T-särk ja selle peale pintsak, lisaks mingid veidi edevamad kõrvarõngad.
„Mis sa selga paned?“ saan ma sõbrannalt SMSi. Saadan endast peegliselfi, mille peale langeb mulle kaela terve stiilinõuannete laviin. Miks madalad jalanõud? Kas sul kõrgeid kontsi pole? Miks sul T-särk on, kas selles tuledki? Kui sa paned teksad, siis pane vähemalt kontsad! Mingi muu topp ka! Kas sul kleiti pole? Ja siis lõpuks eriti meeleheitlik: „Sorry, sa näed välja nagu turist!“ Tunnen end nagu maalt ja hobusega ning mõtlen: mida kuradit need naised siis väljas käies kannavad?
Peole jõudes olen muidugi tänulik, et mingil segasel põhjusel olen ma Eestis kohvrisse visanud punased stilettod ja et T-särgi asemel on mul nüüd vähemalt valge triiksärk. Mitte ainumas naine ei kanna madalaid jalanõusid. Kõik on kleitides, enamasti lühikestes ja liibuvates, dekolteed hoolikalt letti löödud. Ilmselgelt on inimesed käinud enne pidu juuksuris ning kuigi ma meikisin ennast ju küll, tundub teiste kõrval, nagu oleksin enne tulekut näo ära pesnud. Naised on eranditult ülihoolitsetud ning suurem osa, kui aus olla, ka üle hoolitsetud.
Dubais on meedia andmetel kõige rohkem ilukirurge ühe inimese kohta maailmas ja ka siin peol on silikooni ja Botoxit peaaegu et lõhna järgi tunda. Ehete kohta võiks öelda, et need on kallid, aga see-eest silmapaistvad, ehk et koonerdatud ei ole. Tegemist on muidugi välismaalaste, mitte kohalike emirati-naistega, aga ma kahtlustan, et sellised riietumistavad on alguse saanud siiski araablaste luksuslikust maitsest ja siinsest kullasärast.
Üsna kiiresti harjun ära, et Dubais ongi asjad natuke üle võlli – dubaifitseeritud. Nädalavahetusel on täiesti okei minna keset päeva brunch’ile riietuses, millega Eestis väisaksid õhtust kontserti või sünnipäeva. Mõne kallima koha puhul võib juba hakata isegi mõtlema selliste kostüümide peale, millega eestlased galadel käivad. Väljaskäimised võtavad tihtipeale moe-show’mõõtmed, näidatakse ennast ja kommenteeritakse teisi. Nii et ma lisaksin turismifirmade kodulehtedele ka midagi taolist: „Võtke kaasa kõik peoriided, millega teil kodumaal kuskile minna pole, ja kandke mõnuga!“
