Katrin Maimik hindab lapsepõlve südamevalu: nii sain ma kogeda midagi väga erilist, sügavat armumise tunnet

Lapsena meeldis mulle alati sahtlites sorida. Siis, kui kedagi kodus ei olnud, muidugi.

Ükskord suvel, kui vanaisa oli jälle rattaga poodi läinud, tuli mul mõte taas vaadata, mida kõike ta oma sahtlites peidab. Igavate asjade koht on nähtaval, riiulil ja laua peal, kõik, mis põnev, pannakse ikka peitu. Kui olin sukeldunud sahtlisügavusse, leidsin sealt ühe imeliku paberitüki, mis nägi välja nagu õpilaspilet. Sellel oli mu vanaisa noorpõlvepilt, mille kõrvale oli vene keeles kirjutatud “бандит”. Olin üllatunud ja hämmingus. Uurisin seda paberit­ükki pikalt – mis asi see küll olla võiks? Ja mis mõttes minu vanaisa on bandiit? Mind haaras tunne, mis oli segatud hirmu ja uhkusega. See on ju tõeline saladus! Ja kui hästi oli vana­isa oma bandiidi-olemust varjanud kõik need aastad! Teeb hommikuti meile pannkooke, kuulab raadiost ilmateadet, vaatab telekast Šuriku seiklusi, rohib aias maasikaid ja tulpe, aga tegelikult on bandiit. Mulle kangastusid lood Ali Babast ja röövlitest. Vaatasin pärast seda leidu vanaisa hoopis teise pilguga, kujutasin ette, kuidas ta öösiti bandiidiks käib ning päeval heaks ja armsaks vanaisaks kehastub.

No eks hiljem, vanemaks saades sain teada, et vanaisa oli paragrahvi 58 lõike 1 järgi vangi mõistetud – banditism. Lugu polnud üldsegi nii muinasjutuline, vastupidi, vanaisa oli metsavendluse pärast vanglate vahet väntsutatud ja Siberisse asumisele saadetud. Kui seda kõike teada sain, mõtlesin vanaisast jälle teistmoodi. Aja jooksul asjad muutuvad või osutuvad millekski muuks. Saladus oli nüüd hoopis suurem. Vanaisa ise ja see, kuidas ta oli suutnud hoolimata kõigest säilitada endas nii palju rahu ja elujõudu.

Nüüd hiljuti omaenda sahtlites sobrades leidsin vanu kirju, nende hulgas ka ühe kirjavahetuse. Mäletan, et olin meeletult armunud, kuigi nägin Aleksandrit vist ainult ühel korral Haapsalu bussijaamas. Siiani mäletan tema veidi sassis juukseid ja põselohku. Kui oled 11 või 12, on ikka kombeks ka sõbrannadele rääkida, kui keegi väga meeldima hakkab. Nii tegin minagi.

Suur oli mu üllatus, kui leidsin ühel päeval postkastist kirja Sassilt. Millegipärast ei mõelnud ma hetkekski, kuidas noormees mu aadressi oli saanud, sest ise ma seda talle küll andnud polnud. Sass kirjutas väga heas eesti keeles, et ta on vene rahvusest, käib Haapsalus koolis, peab ema ja õe eest hoolitsema ning armastab mind väga. Kirjade alla oli alati joonistatud üks musklites noormees, kes hoidis käte vahel punast südant. Ja mina kirjutasin vastu, kuidas ta mulle kohe esimesest silmapilgust meeldis ja kui ilus naeratus tal on ja kui ilus käekiri. Ma olin nii armunud ja nii õhinas. Mäletan väga eredalt, kuidas ma iga päev postkasti juurde jooksin, süda põksumas sees. Ja kuidas pettumust alla püüdsin neelata, kui kirja veel ei olnud. Ühel päeval saabus Aleksandrilt aga kiri, et ta peab ootamatult Venemaale kolima ega saa enam mulle kirjutada ning meie kaua planeeritud kokkusaamine peab edasi lükkuma. Olin väga kurb ja segaduses. Kirjutasin ikka samal aadressil, aga ei midagi. Kõik kirjad tulid tagasi, peal märge, et antud aadressil sellise nimega inimest ei ela. Põdesin ikka vähemalt pool aastat oma armastuse järsku lõppu.

Alles paarkümmend aastat hiljem sain teada valusa tõsiasja, et Aleksander ei kirjutanud mulle tegelikult ühtegi kirja – see oli mu sõbrannade õel vimka. Kõik kaunid sõnad ja lubadused olid nad ise paberile pannud, arvatavasti omaette itsitades. Ja kui ära tüdinesid, “kolis Aleksander Venemaale”. Aga ma olen ikkagi neile siiralt tänulik, et nad ei paljastanud mulle tõde siis, vaid alles aastaid hiljem. Nii sain ma kogeda midagi väga erilist, sügavat armumise tunnet ja armumisega kaasnevat kõikvõimsat ilmaolekutunnet, millest kirjutab kaunilt ja põhjalikult Roland Barthes oma teoses “A Lover’s Discourse”. Lisaks kõigele õppisin ma kirja teel oma tundeid väljendama, mis on ikka väga tähtis oskus. Head saabuvat sõbrapäeva ja muidugi ka vabariigi tähtsat sünnipäeva, mil võiks mõelda kõigi armsate bandiitide ja teiste kangelaste peale!

Katrin Maimik (35), kahe tütre ema, stsenarist ja režissöör, elab Tallinnas ja on pärit Lihulast.

Kolumn ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2018. aasta veebruarinumbris.