Keiliti lugu: kuidas ma buliimiat põdesin ja sellest lõpuks tervenesin


Keiliti lugu: kuidas ma buliimiat põdesin ja sellest lõpuks tervenesin
Fotod: Tiit Blaat

Keilit Aedma (25) kirjutatud artikleid on Eesti naisteajakirjade ja ka Catwalki lugejad lugenud juba mitu aastat. Peale selle on ta populaarse noorteplatvormi Hooligan Hamlet kaasautor ja töötab turundusvaldkonnas. Kuid alles hiljuti saime teada tema „suure loo”, mis on talle pikki aastaid väga oluline olnud. Õnneks oli ta nõus seda avalikult jagama, lootes, et ehk kellelgi on tema kogemusest kasu. Keilit võitles buliimiaga.

Millal kuulsid buliimiast esimest korda ja millal ise sellega kokku puutusid?

Buliimia kui toitumishäire üks vormidest oli mulle teada juba päris noorena, sest nii minu koolikaaslased kui ka sõbrannad olid enamuses aktiivse eluviisiga, ilusad ja saledad tüdrukud. Juba päris algkoolis rääkisime omavahel sellest, kes vähem kaalub. Noorte tüdrukute ajakirjad (a'la Stiina) viisid ikka kokku ka toitumishäirete teemadega. Tol hetkel aga loomulikult ei osanud ma mõeldagi, et see võiks kuidagi mind ennast puudutada.

Teismeeas, 15–16-aastasena, puutusin sellega aga esimest korda päriselt kokku, kui mu sõbranna pihtis mulle, et nii tema kui ka üks minu teine sõbranna olid oksendamisega algust teinud. Kumbki neist polnud tol hetkel oma kaaluga rahul, nad olid kerges ülekaalus ja teised tüdrukud olid ju palju kõhnemad ning hea isuga söödud toit välja oksendada tundus kiire ja lihtsa lahendusena. Nii sai süüa kõiki toite ja maiustusi ilma, et peaks tegelema „paksuks minemise” probleemiga. Mäletan, et mõtlesin, kuidas nad üldse suudavad endale näpud kurku panna – see on ju vastik. Küsisin neilt, et kuidas nad okserefleksi esile kutsuvad ja vastuse peale (näpud või mõni pulgalaadne asi kurku) tundsin vastikustunnet.

Seotud lood:

Ometi hakkas see teema sind puudutama? Kuidas see juhtus?

Loe veel

17-aastasena hakkasime sõbrannaga rohkem käima pidudel, millega kaasnes ka alkohol ja öised näksimised. Elustiil oli kiire ja pöörane ning käes oli ka aeg, kus tüdruku keha täistuuridel naiselikumaks muutus. Minevikku jäi aeg, kui sai vabalt igasuguseid asju süüa ja suhkrurikkaid jooke juua, ilma et see kuidagi kehakaalus väljenduks. Nii võtsingi ühe suvega juurde üle kümne kilo (siiani tundub see endale nii lühikese perioodi jooksul lausa võimatu, aga nii oli). Mäletan, et läksime sõbrannaga mitmeks päevaks Hiiumaale sõpradega lõbutsema ja tagasi tulles oli üks mu lähedane väga üllatunud sellest ümarast näost, mis talle vastu vaatas. Muidugi märkasin kaalutõusu ka ise (eriti piltide pealt) ning tundsin ebamugavustunnet, aga kuna ma polnud kunagi regulaarselt trenni tegema pidanud, tekitas endaski alguses segadust, kuidas ma need kilod nüüd alla võiksin saada.

Välistasin täielikult anoreksia võimaluse – hea toit mulle meeldib! Tol hetkel hakkaski meelde tulema sõbrannade jutt, et nemad oksendavad toidu välja ja kuigi see tekitas minus algselt vastikustunnet, siis nüüd oli sellest saamas potentsiaalne lahendus. Miks mitte proovida?! Esimene kord oli väga raske, sest oksendamisreaktsiooni esile kutsumine oli keeruline. Siis aga avastasin, et kõige parem on seda teha pulgataoliste esemetega, nagu hambaharja otsaga. Nii see läks …

Milline oli sel ajal su menüü?

Sel perioodil muutus ka minu menüü ja seda mingis mõttes isegi tervislikumaks. Tegin ka regulaarselt trenni ja hakkasin igal hommikul putru sööma, panin seinale kirja asjad, mida ma ei tohi kindlasti süüa (mis tekitavad minus tohutut söögiisu ja suurendasid veel võimalust, et ma kindlasti oksendan need välja), a’la viinerid, võileivad, küpsised. Lõunatundidel (käisin veel keskkoolis) ei käinud ma mitte sooja toitu söömas koolis, vaid võtsin alati kaasa ühe suure jogurti ja õuna-banaani ning pudeli vett. Väga harva käisin puhvetist saiakesi või šokolaadi ostmas. Siis, kui seda tegin, lõppes see tavaliselt ülesöömise ja oksendamisega – ma ei tohtinud endale patustamist lubada.

Kõige hullem vast oligi see, et koju jõudes olin ma näljane, sest lõuna oli tihti väga kerge (või jätsin ma selle mõnikord ka vahele). Hilised õhtud olid kõige raskemad, sest igasugused magusaisud tükkisid ligi, aga ma ei tahtnud endale midagi lubada – eesmärk oli ju kaalu kaotada. Paraku aga meeldib mulle hea toit ja nii ikka mõned korrad nädalas libastusin – need lõppesid siis ka enamasti oksendamisega. Ootasin ära hetked, kui vanemad läksid näiteks õue jalutama või autost midagi tooma ning tühjendasin mao kiiresti ära.

Kõige raskem aeg tekkis ülikoolis, kui elasin täiesti üksinda Taanis ja keegi ei saanud mind takistada. Koduigatsuse leevendamiseks saatis ema mulle hunnikute viisi magusat ja ka kohapeal oli uusi ja huvitavaid asju nii palju. Sellest kõigest saigi juba kinnisidee – läksin poodi ja mõtlesin, et võin neid asju osta, sest ma oksendan need niikuinii välja. Ka Eestisse tagasi tulles kolisin üsna pea üksi elama ja olukord jätkus. Ma olin juba ammu tagasi soovitud kaalus, aga lihtsalt selleks, et mitte enam juurde võtta, oksendasin edasi. Vahel tegin seda ka lihtsalt sellepärast, et mul oli raskem periood elus ja sellest oli saanud justkui mingi lohutus. Praegu tagasi vaadates tundub see täiesti haiglane.

Stereotüüpselt arvatakse, et buliimia on „paksude haigus”. Kui palju sa siis kaalusid?

Ma olin tol hetkel ülekaaluline. Oma 168 cm pikkuse juures kaalusin kõige rohkem 74 kilo ja olin ümar pallike. Kehamassiindeksi järgi ülekaaluline (26,22) ja ei tundnud end oma kehas hästi. Oksendamise tippajal ehk ülikoolis kaalusin 61 kilo ja olin selleks hetkeks juba kaks aastat oksendanud, praegu olen püsivalt 62–63 kilo ja endaga rahul. Paljud naised unistavad, et oleks ma ainult viis kilo kergem ja nii ka mina, aga see on normaalne.

Kui kaua see kestis, enne kui otsustasid kellelegi olukorrast rääkida?

Ma täpselt ei mäleta, millal see oli, kui otsustasin sellest rääkida oma emale. Mul oli seda vaja kellegagi jagada ja alguses rääkisin talle, et teen seda vahel harva – häbi oli nii suur. Ülikoolist tagasi tulles teadvustasin ma endale probleemi siis, kui sain aru, et mu keha igatseb mingeid normaalseid toite ja tavalist menüüd. Tegime jõuluks salatile kastet – majonees, hapukoor ja maitseained – ja seda proovides tahtsin kogu kausitäie ära süüa. Ütlesin seda oma isa naisele ja mu isa kuulis ka seda ning nad küsisid, et mida ma seal Taanis üldse söön ja kas söön. Siis vaikselt rääkisin ka ära, et selline jama on.

Taani naastes saatis ema mu palvel ikka neid Kalevi komme ja Selga küpsiseid edasi ning ühel täiesti suvalisel hetkel mu isa naine küsis, kas ma ikka oksendan ning kui tunnistasin, et jah, palus ta, et ma viskaksin kõik need kingitud asjad ära või annaksin kursaõdedele – nii tegingi. Palusin ka emalt, et ta mulle enam asju ei saadaks.

Kuidas ja millal teadvustasid endale, et „jah, mul on buliimia”?

Mäletan, et nägin kuskilt sarjast tüdrukut, kellel oli buliimia – ta sõi ja oksendas ning lõpetas lõpuks valudega haiglas. Sealt kuulsingi, et buliimiaga ei lähe tegelikult mitte saledamaks, vaid võtab hoopis juurde. Mina võtsin alla, aga ma muutsin tegelikult muul ajal oma menüü tervislikumaks ja hakkasin trenni tegema. Valusid mul ka ei tekkinud ja haiglasse ei läinud. Vedas vist.

Mul oli oksendamise pärast häbi, aga ma olin rahul, et sain heasse vormi tagasi. Oli raske enda peale pahane olla, aga sain väga hästi aru, et see, mida ma teen, pole normaalne. Normaalne oleks, et inimene oskab endale teadvustada, et küpsised teevad paksuks ja patustada tohib, aga terve paki sisse õgimine põhimõtte pärast ei ole normaalne.

Kuidas sündis otsus, et nüüd aitab?

Hakkasin palju trennis käima – viis korda nädalas jooksmas, tegin ise intensiivselt trenni ja sain süüa, mida tahtsin ja juurde ei võtnud, kõik põletasin maha. See jõudis ka mingi hetkel liiga intensiivsele tasemele ja lõpuks keha väsis. Mina väsisin ka pidevalt enda piitsutamisest ja mõtlemisest, et mis need kolm küpsist mulle teevad. Tahtsin elada normaalset elu, nautida head toitu ja lõbutseda. Pidevalt oma kaalule, toidule ja trennile mõtlemine seda kindlasti ei soodusta. Elame me ju kõigest ühe korra.

Kindlasti aitab ka see, et mu kõrval on armastav mees, kes mulle pidevalt komplimente teeb, aga kes samal ajal toitub normaalselt ja teeb trenni. See kõik aitab ka mul oma keha tasakaalus hoida, aga siia pidin ma ikkagi jõudma omal käel – õppima end ise armastama. Kunagi, kui sellele mõtlesin, arvasin, et see on võimatu maailmas, kus paljud naised pidevalt söögilauas räägivad „oi, kui palju ma sõin” ja „appi, kui paksud mu reied on”, aga see tuleb kõik välja summutada. Küll nemad ka ühel hetkel mõistavad … loodetavasti.


Foto: Tiit Blaat

Mida soovitad inimestele, kes kahtlustavad sõbranna või pereliikme puhul sellist toitumishäiret?

Küsi. Ära kahtlusta ja jäta mõtteid enda teada. Võimalik, et su lähedane pahandab, aga võimalik, et ta räägib ausalt ära. Viimase korral on üks samm juba abi suunas astutud. Tal hakkab kergem ja rääkimine võib aidata tal mõista, kui raske olukord on. Mu ema ja parim sõbranna uurivad tänaseni aeg-ajalt, kas ma ikka veel oksendan ja täna on mul neile uhke tunne öelda, et ei, juba paar aastat pole oksendanud.

Kahtlus võiks tekkida ka siis, kui tal on kapis ühel päeval palju magusat, aga järsku on see kadunud. Või kui prügikastis on hunnik kommipabereid või ta jookseb kohe pärast söömist vetsu. Neid on raske märgata ja mina isegi õppisin oma haigust nii hästi peitma, et inimesed, kellega ma koos elasin, ei teadnud sellest midagi.

Kuidas end praegu tunned ja kuidas sellele perioodile tagasi vaatad?

Mul on häbi iseenda ees. Sellest, mida teised arvavad, ma ei hooli, sest tegin haiget enda kehale. Vahel on ikka hirm, et mis siis saab, kui tuleb raskem periood. Kogu aeg ju korrutatakse meile, et toitumishäiretest ei saa kunagi üle – need jäävad. Mina pole aastaid oksendamisele mõelnudki, aga mis siis, kui kunagi see kõik kordub? Praegu tunnen, et ma olen piisavalt täiskasvanud ja pole ehk enam nii rumal.

Küsimused & vastused

Kirsti Akkermann
TÜ Psühholoogia instituudi kliinilise psühholoogia dotsent
Kognitiivse ja Käitumisteraapia Keskuse kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Mis on buliimia?

Buliimia on söömishäire, mille tunnusteks on korduvad liigsöömishood ja kontrolli kaotus toidukoguste üle. Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömistung. Hirm kaalutõusu ees viib ebakohaste kompensatoorsete käitumisteni, nagu toidu väljutamine, lahtistite kuritarvitamine, söögiisu pärssivate ravimite kasutamine ja ülemäärane treening. Selleks, et häiret diagnoosida, peavad liigsöömishood ja toitu väljutav käitumine esinema vähemalt ühel päeval nädalas kolme kuu jooksul.

Mille poolest erineb buliimia teistest toitumishäiretest?

On oluline eristada toitumishäireid ja söömishäireid. Toitumishäirete hulka loetakse valikuline söömine, toidust keeldumine, raskused toidu allaneelamisel. Söömishäiretele (anoreksia, buliimia, liigsöömishäire) on iseloomulik kehakaalu ja -kuju ülemäärane väärtustamine ning suur enesekontrollivajadus madala eneseväärtustamise kontekstis. See tähendab, et eneseväärtus sõltub suuresti sellest, kui hästi suudetakse kontrollida oma kehakaalu ja söömist ning paraku muud enesehinnangu aspektid jäävad tagaplaanile.

Erinevalt anoreksiast on buliimiale iseloomulik dieedi- ja ülesöömisperioodide vaheldumine, mistõttu kaal on tavaliselt kõikuv, kuid püsib normkaalu piires. Nii buliimiale kui ka liigsöömishäirele on liigsöömishoo ajal omased suured toidukogused ja tunne, et söömist ei suudeta kontrollida, ent buliimia puhul esineb ka toidu väljutamine. Ehkki buliimia puhul eristatakse toitu väljutavat ja mitteväljutavat tüüpi (kasutatakse muid kompensatoorseid käitumisi, nagu ülemäärane kehaline koormus ja paastumine), on kliinilises praktikas valdav osa buliimia patsientidest siiski toitu väljutava käitumisega.

Kes on peamine riskigrupp?

Suurim risk buliimiasse haigestumiseks on vanuses 14–19 aastat. Buliimia spetsiifilisteks riskifaktoriteks on madal enesehinnang, rahulolematus kehakuju ja -kaaluga, toitumise piiramine, varajased pubertaalsed muutused, liigne perfektsionism, impulsikontrolli ja emotsiooni regulatsiooni raskused, peres häirunud söömiskäitumine, tajutud sotsiaalne surve saledusele. Tegevused või elukutse, kus kehakaalul on oluline roll (tantsijad, modellid, sportlased) suurendab samuti söömishäire riski. Oluline on mõista, et söömishäire kujuneb siiski keskkondlike, psühholoogiliste ja geneetiliste tegurite omavahelises koosmõjus ning erinevate riskifaktorite koosmõju võib indiviiditi olla erinev.

Millised on need hädasignaalid, mis viitavad buliimiale?

Buliimiaga kaasneb suur häbitunne, mistõttu püütakse teiste eest söömishooge ja väljutavat käitumist varjata. Kuna ka kehakaal püsib normaalkaalu piires, on lähedastel buliimiat anoreksiast keerulisem märgata. Kui toidust ja kehakaalust on saanud kinnisidee ning suur osa ajast kulub sellega tegelemisele, võiks kahtlustada häirunud söömiskäitumist. Lähedasi võiks valvsaks teha pidev hõivatus toidust, söömisest, kaloritest ja söömisega kaasnev süütunne. Samuti sagedane kaalumine, kehaosade mõõtmine, oma kehakuju ja -kaalu võrdlemine teistega. Söömishäirega inimesetele on omased lubatud ja keelatud toidud ning ranged söömisreeglid (millal, mida ja kuidas süüa). Sageli hoidutakse ka teistega koos söömisest.

Kuidas saaks kõrvalseisja haiget aidata?

Oluline on mõista hirmu ja ärevust, mis söömise ja kehakujuga hõivatusega kaasneb ning pakkuda sotsiaalset tuge nende emotsioonidega toimetulekul. Abiks on tervisliku söömiskäitumise mudeldamine, tähelepanu kaalu ja välimusega seotud teemadelt eemale juhtimine ning positiivsema minapildi ja enesehinnangu tugevdamine. Oluline on aidata noorel kujundada identiteeti, mis ei põhine valdavalt välimusel ja kehakaalul. Abi oleks ka koduse ja kooli/töökeskkonna loomisest, kus on võimalik teha tervislikke toiduvalikuid.

Mis toimub buliimiahaige organismiga?

Buliimiaga kaasnevad sageli nõrkus, väsimus, ärrituvus, meeleolu kõikumine, keskendumisraskused, kõhuvalu, ainevahetushäired. Samuti sapipõie funktsiooni häired, suurenenud pankreatiidi oht, fertiilsusprobleemid, kardiaalsed patoloogiad, elektrolüütide tasakaalu häired. Oksendamisega kaasub hammaste lagunemine, hambaemaili kahjustused, valu neelus, suurenenud süljenäärmed. Ligikaudu 50% buliimia patsientidest on tõsised ärevusprobleemid ja kaasuv depressioon. Võib kaasuda alkoholi kuritarvitamist ja enesevigastamist.

Kuidas toimub buliimia ravi?

Esimeseks sammuks on söömishäirest harimine ja regulaarse söömise sisseseadmine. Toidu piiramine suurendab ülesöömishoogude riski ja seetõttu on regulaarne toitumine ravis kriitilise tähtsusega. Kuna buliimiat säilitavad mitte ainult range dieet iseenesest, vaid dieeti alles hoidvad ebafunktsionaalsed mõtted ja veendumused, siis paralleeleselt toiduvaliku laiendamise ja toitu väljutava käitumise peatamisega, on väga oluline muutuste tekitamine söömiskäitumisega seotud hoiakutes. Ravi eesmärkideks on kindlasti impulsikontrolli soodustamine, häirunud kehatajuga tegelemine, perfektsionistlike hoiakute muutmine, madala enesehinnanguga tegelemine. Selleks kombineeritakse farmakoteraapiat, psühhoteraapiat ja toitumisalast nõustamist.

Kas buliimiast on võimalik lõplikult terveneda?

Ehkki ravi võib kesta aastaid (olenevalt häire kestusest ja kaasuvatest haigustest), on paranemine võimalik. Buliimia raviprognoos on võrreldes anoreksiaga parem, ehkki mingi tundlikkus toidu ja kehakaalu suhtes võib püsida ka pärast häirest paranemist. Efektiivsusuuringud näitavad, et kognitiiv-käitumisteraapia abil paranevad 2/3 patsientidest buliimiast täielikult, ülejäänutel vähenevad söömishood märkimisväärselt ja paraneb elukvaliteet.

Hea lugeja, kas ka Sinul on olnud kokkupuuteid toitumishäiretega? Kui ka Sina soovid oma lugu teistega jagada, pane see kirja ja saada meile aadressil info@catwalk.ee. Garanteerime loo avaldamisel täielikult Sinu anonüümsuse.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare