Kristiina ja Silver paistavad olevat nii selgelt teineteise jaoks loodud, et tundub uskumatu, et nad vaid kaheksa aastat koos on olnud. “Mu elus oli aeg, kus ma väikse lapse kõrvalt otsisin omale meest,” ütleb Kristiina. “Ütlen selle julgelt välja. Ma otsustasin, et otsingi. Oli väga vajalik seda endale põhjendada ja see viis laheda tulemuseni.”

Seitse aastat tagasi ootas Kristiina Ventspilsi sadamas võõrast laeva, millega Eestisse sõita – selle asemel saabus tema kallim Silver, Hiiumaa kosjapross käes, Kristiinat endale lauluga naiseks paluma.

“On suur privileeg elada koos oma kaasmaalasega,” ütleb Kristiina. “Nii paljud elavad koos inimesega, kellele on kogu aeg vaja tõlkida oma hinge läbi võõra keele. Ma olen seda tundnud ega taha rohkem. Vaatan oma sõpru, kes seda teevad – kohati on nad nagu viimase jõu peal. Mõned üksikud usinad teineteise emakeele õppijad on paremas seisus,” mõtiskleb ta.

Silver meenutab, et Kristiina oli kauge ja kättesaamatu virvendus. “Kord sattusime kokku Tartus katri joostes, teine kord nägin teda kaugelt Tantsumajas, panin teda kogu aeg tähele. Kolmas kord oli tema juures presidendiballi järgne jalglemise tseremoonia, kus ta oli kellegi teisega. Seal olid rahvamängud ja ma lohistasin teda ühest mängust teise. Niiviisi anonüümselt. Eks sealt vist hakkaski pihta…”

Jaga
Kommentaarid