Liis Lass: "Mitte väga palju aastaid tagasi ei julgenud ma suudki lahti teha"


Liis Lass: "Mitte väga palju aastaid tagasi ei julgenud ma suudki lahti teha"

Osalemine sel sügisel näosaates oli Liisule suur otsus. Viies hooaeg teatris – ta haistis ohtu vajuda liiga mugavaks. Ikkagi oleks ta ettepanekust peaaegu loobunud.

“Mitte põhimõttelisest vastuseisust n-ö kollasele formaadile, olen selle saate fänn!” selgitab ta. “Arvasin lihtsalt, et ma pole piisavalt hea. Aga produtsentide usk minusse andis julgust. Nüüd laulan Eesti ühes vaadatuimas telešõus, kuid mitte väga palju aastaid tagasi ei julenud suudki lahti teha. Alles kümnendas klassis hakkasin tegelema soololauluga, enne seda olin ainult koorides ja ansamblites üles astunud.”

Salvestuselt meenub Liisule seik, mis paneb teda muigama: “Mulatitarina nägin välja väga kena ja jumekas – minu nahk on ju vaid tooni võrra rohkem kui klouni valge.” Kummatigi meeste lavatagused komplimendid stiilis Liis, sa oled nii püss! ei tõstnud teda üldse. Ta ei näinud ju välja nagu tema ise! “Kui hommikul unisena oled paistes ja nässakas ning kallim ütleb, et sa oled nii ilus, siis sellest tunnen õiget rõõmu,” nendib ta.

Oma näo teemat edasi arendades lausub Liis, et seni on ta nautinud anonüümsust. Nüüd, kus teda ära tuntakse, küsib: “Ma pole glamuurne inimene, kas peaksin hakkama väljanägemist korrigeerima või leidma endas jõudu olla, nagu olen? Kui lähen kodupoodi piima ostma ja näen suht räbal välja, siis ühest küljest ma ei taha, et mind nii pildistatakse. Teisalt, see olen ju mina, miks häbenen oma pärisolemust?!”

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare