"Kui ma mõtlen tagasi ajale pärast keskkooli, toonasele elualustamise etapile, siis käsi südamel – mitte ühestki asjast ei tunne puudust. See oli nii raske aeg, raske oli noor olla," tunnistab naine. "Võib-olla kõige tähtsam, mis sellest perioodist võiks kaasa tulla – uudishimu maailma suhtes. See on mul täielikult alles, ehk on ajaga isegi kasvanud."

"Neljakümneseks saamine oli minu jaoks väga suure muutuse aeg, mitte isegi ainult sünnipäev, vaid terve see aasta. Lõpuks ometi on tunne, et jalad on maas. Et kõike ei võta enam südamesse. Ja arusaam sellest, et elu on siiski väga lõplik, aeg on lõplik, et jamaga pole mõtet tegeleda. Ning et kõige tähtsamad on inimesed, koosveedetud hetked. See on küll täielik klišee, aga paraku õige."

Jaga
Kommentaarid