MAI-LIISI BLOGI | Elu depressiooniga: mõnel hommikul ärkan üles ja tunnen, et ei taha end millimeetritki liigutada

Veetsin oma viimase nädala taaskord augus. Või siis musta laega toas, kuidas keegi nimetab.

Väga tihti algab see ootamatult. Ühel hommikul ärkan üles, käed värisevad, tunnen, et ei taha end millimeetritki liigutada ning peal on tüdimus. Täielik. Tüdimus. Eile oli veel kõik korras… ja mitte ainult eile. Terve viimane kuu näiteks. Tundsin end energilise ning heatujulisena.

Mõnikord on see seotud üleväsimusega, näiteks kui olen liialt tööd teinud. Mõnikord mingi elusündmusega. Ja teinekord lihtsalt, lambist.

Need on päevad, kus igasugune suhtlemine on kohutavalt raskendatud. Kui ma niigi, ka oma tavapärases olekus, räägin pigem vähe, siis nendel päevadel… olen pea teki alla peitnud, kui keegi helistab. Tundnud, et kui keegi veel ühe sõna ütleb, millele ma pean reageerima, siis mu pea plahvatab. Tundnud, et ma pole võimeline rääkima. Et mu suus ei liigu ühtki sõna. Neid pole. Isegi tangidega pole midagi välja kiskuda.

Need on päevad, kus kõik negatiivne võimendub. Probleem, mille peale ma tavapäevadel vaid õlgu kehitaks, tekitab kohutavat ärevust. Pean sellega kohe tegelema, sest on suur tõenäosus, et poole päeva pärast ma juba oksendan selle pinge pärast, mida see probleem tekitab.

Need on päevad, kus ma ei käi eriti pesemas, kannan samu riideid, liigun ringi oma lemmikute roosade feik-sport-crocsidega (jah, neile on peale kirjutatud “sport“). Olen valdavalt seda meelt, et see, kuidas keegi riides käib, pole mitte kellegi teise asi. Või kui keegi võõras arvab selle enda asjaks, siis hankigu endale elu või midagi. Aga sel korral ületasin end isegi, käisin Järve Selveris roosas jänkukostüümis, kapuuts silmini tõmmatud ning jalas kollased kummikud. See roosa jänkukombe on mu igapäevane koduriietus, jube pehme, soe ja mugav. Ehk siis ma ei riietunud end karnevaliks, lihtsalt ei suutnud/tahtnud riideid vahetada, et minna piima ostma.

Olen depressiooniga kimpus olnud mõnedki korrad oma elus. Tundsin kõigi lastega sünnitusjärgset depressiooni. Kahe esimese lapsega ma ei teadvustanud seda endale ja seetõttu ei saanud end ka aidata. Lihtsalt olin, kartsin kõike ning nutsin tunde ja tunde. Päris alguses, esimesed paar nädalat kartsin lastega üksi jääda, väljas ei käinud, päike hirmutas. Turvaliselt toas olla oli peaaegu OK, eriti kui laste isa ka seal oli. Mäletan, kuidas ma palusin, et ta ei läheks välja ehitama ning kuidas ta seisis täiesti nõutult keset tuba, sest ma ei suutnud põhjendada, miks ta ei tohi minna.

Kolmanda lapsega ma sain juba aru, mis minuga toimub. Ning ka nüüd oskan end aina paremini aidata. Kui see kestab üle kolme kuu, siis lähen otsin abi, antidepressantide näol. Enne seda proovin ise hakkama saada. Magama ja toituma pean hästi korralikult. Magamatus teeb asja kordades hullemaks. Sel ajal vaatan vaid komöödiaid, loen kergeid raamatuid. Sõidan, meeletult palju lihtsalt sõidan autoga ringi. See on minu turvatsoon. Pisike ruum, minu muusikat triiki täis. Seal ma suudan mõelda ning olla.

Tablette ma ei karda. Üldiselt ma arvan, et ma põen depressiooni pigem kergelt läbi, on inimesi, kes on sellega märksa enam kimpus. Aga arvan siiski, et see on haigus nagu iga teinegi. Kui mu pea valutab, siis ma ei pane ju vaid märga rätikut otsaette, ei proovi hingates või joogat tehes sellest vabaneda. Pigem on nii, et selleks et trenni minna, pean ma tundma end juba nii hästi, et ma tahan/suudan sinna minna.

Ning siis, ärkan ühel hommikul üles ja jälle on kõik hästi. Mõnikord kestab see vaid nädala, mõnikord paar, ning kõige halvemal juhul (kolm korda mu elus) pikemalt. Seekord tunnen, et ei veni pikaks. Äkki homme juba?...