"Tagantjärele on keeruline täpselt meenutada, mida ma tundsin. Aga kui panen 1+1 kokku, siis oli see ikka rasedusaegne depressioon," räägib ta. "Nutsin mitu kuud järjest iga päev, ei tahtnud kedagi näha, oma meest ka mitte, kuskile välja minna ei soovinud. Rääkisin ämmaemandaga, kes ütles, et tuleks minna raseduskriisinõustaja juurde. Aga siis äkki läks halb tuju päevapealt üle, millalgi 5.–6. rasedus­kuul. Ei pruugi muidugi nii hästi minna. Depressioonist end ise tavaliselt terveks ei ravi ja asi võib üle minna rasedusjärgseks depressiooniks. Ja siis magaks noor ema nii palju head maha!"

Naine ise teadvustas tollal endale, et küllap on tegu rasedusaegse depressiooniga. Seepeale küsis kallim Janno, et kui sa tead, mis see on, siis miks sa midagi ei muuda. "See on ju sama, et kui su luu on murdunud, siis miks sa seda ise kokku ei lapi... Depressioon on samuti haigus ja vajab ravi," ütleb Marilyn vaikselt.

Jaga
Kommentaarid