"Oli jaanuar 2011, kui vajasin oma esimest ahjuroopi. Olin just kolinud Kopli tänavale Kalamajas. Ees ootas poissmeheelu kahe ahjuga 35ruutmeetrises korteris. Pidin ülepäeviti kütma nii pliiti kui ka magamistoa pruunide kandiliste pottidega ahju, mis nägi välja nagu hiigeltahvel šokolaadi. Seisin silmitsi probleemiga: tukid hõõgusid tühja, kuigi susimisel saanuks neist veel soojust välja pigistada. Mida aga polnud, oli ahjuroop.

Kord linnas mingeid väga tähtsaid asju ajades silmasin sepiste poodi. Astusin kõhklemata sisse. Ma ei pidanud pikalt otsima ega müüjat tülitama, sest stangel rippus kolm iseäralikku ahjuroopi. Umbes poolemeetrise roobi ots oli tavalise konksja asemel nõgus labidake. Takseerisin hinnalipikut. 49 eurot. Miks peaks üks roop nii palju maksma? Püüdsin leida argumente. Omapärane – ja küllap funktsionaalne – disain. Pluss käsitöö ikkagi. Selliste valmistamiseks läheb tarvis unikaalseid oskusi, mis antakse edasi põlvest põlve. Sepalt sepale. Vehkisin roobiga läbi õhu, kujutledes, kuidas see võimas vahend lööb magava söe taas lõkkele. Leti juures märkasin klassikalist ahjuroopi hinnaga 9 eurot. Kuid olin valiku juba langetanud. Müüja näost peegeldus midagi heatahtliku muige ja peidetud irve vahepealset.

Jalutasin, ahjuroop õlal, uhkelt koju. Kuklas tuikas seoses suure väljaminekuga imelik tunne, kuid eirasin seda. Tule alla teinud ja oodanud, millal halud kohendamist vajavad, võtsin uue roobi pihku. Ent selle imelik kuju ei lubanud hõõguvaid roikaid korralikult haarata. Süttki oli keeruline laiali ajada ning käepide jäi sügava ahju jaoks lühikeseks. Mõtlesin klassikalisele ahjuroobile, mis teinuks töö hästi ära ja maksnuks tunduvalt vähem. Heitsin roobi nurka ning viskusin pettunult madratsile. Siis taipasin: kurat, see on ju kingalusikas!

Mõni aeg hiljem ostsin õige ahjuroobi. Eksroop ripub siiani esikus. See on artefakt, mille väärtus ajas vaid kasvab. Saan selle südamerahuga järglastele pärandada."

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta detsembrinumbris.

Jaga
Kommentaarid