Merle Palmiste: Eestis on väga hea elada, siinne rahvas on staaridega väga inimlik ja sõbralik

“Kui teised ütlevad, et ma olen ikoon, siis las nad ütlevad. See on täitsa tore. Kui ma ise hakkaksin seda arvama, siis oleks see koomiline ja traagiline,” lausub näitleja Merle Palmiste (47).

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel istub näitleja Merle Palmiste Gloria veini­keldris. Ta on siin stammkunde, sobi­des sellesse atmosfääri suure­päraselt. Merle on justkui teisest ajast, veidi varasemast kui tema enda oma. Ehk just selle­sama vabariigi algus­aastatest pärit. Ta tõmbab tahtmatult pilke ja mitte ainult tänu pikkusele (Merle on 178 cm pikk), vaid ka temast hoovavale sarmile.

Merle lööb pea kuklasse, laseb erk­punaseks värvitud huulte vahelt kuuldavale heliseva naeru ja rüüpab siresäärsest šampanja­klaasist kihisevat.

Ma saan hakkama!

Nelja-aastane tüdruk silmitses Õismäe viiekorruselise maja korteri aknast uisuplatsil lustivaid lapsi. “Ma tahaksin nii väga endale ka tuttuusi säravvalgeid uiske,” sosistas ta omaette. Tuppa astus ema. “Vaata, mis tädi sulle saatis!” ütles ta ja ulatas tütrele tädipoja mustad jäähokiuisud.

Rõõmus tüdruk pani kiiruga karupüksid jalga, mantli selga, tuttmütsi pähe, haaras uisud ja kadus esikust kiiremini kui tõmbe­tuul.

Esimese tunnikese võis tüdruku kohta öelda “vasikas jääl”. Rohkem istuli kui jalgel, upitas ta end loendamatuid kordi jälle püsti. Tal olid pisarad silmas ja väike lapsekeha talveriiete all juba sinikatest lapiline, aga ta ei jätnud. Aeg-ajalt tõstis tüdruk pilgu ja vaatas koduaknal seisvat ema. Päev oli veerenud õhtusse.

Tänavavalgustuse käes säraval jääl liikus tüdruk nüüd juba kindlamalt, kuid siiski ettevaatlikult. Ta viskas pilgu aknale. “Emme! Vaata, ma uisutan! Ma sain hakkama!” hüüdis ta võidu­rõõmsalt. “Sa said hakkama, Merle,” sosistas ema ja pühkis silmanurgast härduspisara.

Teadmine, et niisama ei tule midagi ja et ta saab alati hakkama, on Merlel siiani. “Ah, mis Palmistel viga, ta on ilus ja andekas, sündinud, hõbelusikas suus! Diiva elu,” ütlevad paljud. Kahtlemata on selles tõetera sees. Välimust tal tõesti on, annet ja mõistust ka, lähte­punktiks väga soe ja ühtne perekond ning sõprade võimas tugi­võrgustik. Aga kõigest sellest poleks tolku, kui Merle oleks muda­laisk, arg ja saamatu.

Teda ei kohuta tohutu töö, julgust ja pealehakkamist on temas rohkem kui paljudes ning suure eesmärgi nimel võib ta teha vahel sedagi, mis esiti väga ahvatlev ja huvitav ei tundu. Või vastupidi, Merle teeb töö ära, aga ei jää tulemusega üldse rahule. “Siis mõtlen küll, et oli mul vaja seda vastu võtta. Kuigi kõik on ikkagi kinni nullides, kui neid on summa taga piisavalt, siis võin isegi vürtsikilu reklaamida,” naerab Merle. Kilu on nimelt üks vähestest toiduainetest, mida tema juuresolekul ei tohi isegi mitte karbist välja võtta, söömisest rääkimata.