Moe- ja tekstiilikunstnik Liivia Leškin: Tallinna Moemaja oli fenomen


Liivia Leškin
Liivia LeškinFoto: Hendrik Osula

Mida ootab moeetendusi vaadates üks Eesti kogenumaid moekunstnikke? Ma tahan näha kunsti, tahan, et värin jookseks üle selja, unistab ta.

Moe- ja tekstiilikunstnik Liivia Leškin esitles Tallinna moenädalal oma uut kollektsiooni. Ta on kindlasti üks Eesti moemaastiku staažikamaid tegevkunstnikke, oma firmamärgi asutas ta juba 1994. aastal. Moekunsti haridus, töökogemused nii Tallinna Moemajast kui ka ajakirjast Siluett, akadeemiline karjäär kunstiülikoolis ja autorikollektsioonide loomine on tal võimaldanud kahe eri riigikorra ajal näha moe eri tahke.

Avalikkusele seostub Liivia Leškin peamiselt peakatete ja üleriiete loomisega. Ent ta värskeim kollektsioon koosneb pidulikest õhtukleitidest ja on kantud noorusaja nostalgiast. 30 aastat tagasi tegeles Leškin umbes kümne aasta jooksul üksnes kangaste loomisega. Ta tegi palju siidimaali ja käis oma loominguga näitustel.

„Kasutasin siidimaali tehnikat, et teha suuri mustreid, millel pole kordusi. Nüüd võtsin selle teema taas käsile ja, oh üllatust, kui kollektsioon valmis sai, esitleti maailma moelavadel ka järgmise aasta kevadsuviseid trende ning kohtasin neis kollektsioonides ka päris palju minu loomingust tuttavaid elemente,” kirjeldab kunstnik. „Tuleb taas nentida, et mood pole see, mida keegi ütleb või käsib. Tegelikult on ideed kusagil õhus ja need sünnivad ühel ajal New Yorgis, Pariisis ja Tallinnas.” Sündisid ka Nõukogude Liidus. „Jah, olime suhteliselt infosulus, aga ikkagi tajusime, mis tuleb. Ma ei luba kunagi endale luksust öelda, et keegi kopeerib kedagi,” ütleb ta kindlameelselt.

Seotud lood:

Tõeline absurd

Liivia Leškin lõpetas ERKI moedisaini erialal 1980. aastal. Kahe aasta pärast läks ta ajakirja Siluett fotosessioonide korraldajaks. „See oli sisuliselt stilisti töö, kuid sel ajal seda nii ei nimetatud. Kolleegid nimetasid mind jooksjalaks. Minu ülesanne oli fotoseansside korraldamine, vajaduse korral ka jumestuse ja soengu tegemine,” sõnab Leškin.

Kui Leškin oli Siluetis paar aastat töötanud, kutsus Tallinna Moemaja tollane peakunstnik Krista Kajandu ta 1984. aastal Tallinna Moemaja moekunstnike osakonda moekunstnikuks. Leškin läks ja temast sai ka Kajandu kohusetäitja.

Loe veel

„Tallinna Moemaja oli tollal omaette fenomen. Samas oli see ju ka tõeline absurd: sul on kõik olemas, aga sa oled justkui vanglas. Moekunstnikke hoiti või sees. Meil oli 13–14 moekunstnikku, kindel kuupalk – väga vilets, aga siiski –, loominguline päev – esmaspäev – ja kindel töömaht. Meil oli kangaladu, kust saime valida, mis meeldis. Meil oli palju väga professionaalseid konstruktoreid ja õmblejaid. Muidugi ka palgal koosseisulised mannekeenid. Meil oli oma ajakiri, mille tiraaž oli parematel päevadel pea pool miljonit, ja mina olin just parematel päevadel seal tööl. Selles ajakirjas polnud ainsatki reklaami, ainult kaanest kaaneni puhas mood. Meil oli oma kübara- ja jalatsitsehh ning jalatsidisainer. Kes soovis, sellele tehti moesõuks eraldi jalanõud. Meil oli kaks korda aastas garanteeritud catwalk. Olime ideaalilähedastes tingimustes, aga samal ajal oli see kõik absurd. Ajakirja tiraaž oli küll meeletu, aga kui värvid nihkusid slaididelt pea pool sentimeetrit… Trükikojast ajakirja kätte saades avastasime, et musta asemel oli hall ja inimese nägu koosnes roosast ja hallist,” räägib Leškin. Ta märgib, et õnneks suudeti enese üle ka naerda ja teadvustada, et tegelikult asjad nii ei käi. Sellest hoolimata töötati südamest, siiralt ja väga hästi.

Suured moeetendused toimusid Tallinna Moemajas kaks korda aastas. Kui moeetendust parasjagu plaanis polnud, tegeleti mudelite juurutamisega. „Neid müüdi õmblusvabrikutele üle liidu ning aina toodeti ja toodeti juurde, muidugi muudeti oluliselt meie loodud disaini. Ehk: kõik oli ja toimis nagu päris, aga samas nagu polnud päris. Teadsime, et moemaailm toimib mujal teisiti.”

Tänapäeva moetööstuse insider’id saavad saabuvate trendide kohta infot spetsiaalsetest trendiennustusportaalidest. Nõukogude Liidus võis millestki sellisest üksnes und näha. Millest moodi luues lähtuti? „Sellele polegi vastust. Loomulikult jõudsid mingid ajakirjad meieni, aga mitte professionaalsed, vaid ikka moe- ja naisteajakirjad. Meil oli suur kapitäis värskeid ajakirju – ainult vaata ja lappa. Itaalia, Prantsuse, USA Vogue’id, Harper’s Bazaarid… Moemaja ostis neid komisjonipoodidest, kuhu inimesed olid need viinud. Nende puhul oli tegemist siiski trendide ülevaatega tagantjärele,” ütleb Leškin.

Ajale omaselt jälgiti pingsalt ka moedisainerite tegevust. „Üldiselt oli 1950. ja 1960. aastatel madinat rohkem, vaibale kutsuti nii moefotode, kollektsioonide kui ka jooniste tõttu. Ent oli selge, et keegi meist ei saada sinimustvalget kleiti lavale.” Leškin peab piiranguid ka väljakutseks. Ta peab näiteks motiveerivaks fakti, et moekunstnikud ei pääsenud omal ajal läände. „See piiratus motiveeris võib-olla just rohkem looma. Polnud mingit lootust, et olukord võiks kuidagi muutuda.”

Pärast seitset aastat Tallina Moemajas pakuti Leškinile tööd toonases Eesti riiklikus kunstiinstituudis, ERKI-s. „1987. aastal oli Tallinna Moemajas juba tunda, et selle aeg hakkab ümber saama. Õhus olid majanduslikud ja emotsionaalsed pinged. Üldiselt aga usun, et inimene peab umbes seitsme aasta järel oma elus muudatusi tegema. Teen neid täiesti teadlikult, et ma ei jääks ühte aega kinni.”
Esialgu töötas ta õppejõuna, aga kolm aastat hiljem sai temast moekunstikateedri juhataja. Leškin ütleb, et akadeemiline karjäär algas talle ootamatult ja ta tundis kohe, kui vastutusrikas on noorte saatuste seadmine.

Akadeemilise karjääri alustamine ja hiljem töötamine langes kokku Eesti taasiseseisvumisega. „Üleminekuaeg oli kujuteldamatult raske. Moodi sa ei saa teha vaesena. Mäletan, et üks minu üliõpilane tuli 1991. aasta talvel minu juurde ja näitas mulle oma külmakahjustusega käsi. Tõepoolest, ka koolis oli talv läbi ainult 12 kraadi sooja, istuti üleriietega. Ometi on moekunst niivõrd palju luksust ja komforti nõudev eriala. See ei sobinud tõesti. Su looming pole vaba, kui pead selliste probleemidega kokku puutuma.”

Hindab terviklikkust

Leškin rõhutab üht disainierialade olulist aspekti: „Mood on kollektiivne looming. Sa võid olla väga proff, aga sul peavad olema ümber ka väga head õmblejad, konstruktorid, tehnoloogid, modellid, fotograafid, sõude korraldajad… Moekunstnik sõltub headest spetsialistidest. Aga nemad on kallid. Head moodi ei saa põlve otsas teha. See, kui inimesel on õmblusmasin ja triikraud, ei tee temast moekunstnikku – minu jaoks on ta koduõmbleja. Mis sellest, et erialase haridusega,” ütleb Leškin.

Mida ootab ta noortelt moetegijatelt? „Kui ma juba üritusele lähen, siis tahaksin näha mitte kaubanäidiseid, vaid sõud. Kunsti. On ka inimesi, kes lähevad moeetendusele mõttega, et tahaks osta. Soovin kogeda rohkem sellist tunnet, et looming tekitab värinaid,” vastab ta.

Lõpetuseks meenutab Liivia Leškin aastatetagust Londoni reisi, mille käigus koges midagi väga meeldejäävat. „Harrodsi hästivalgustatud nurgaaknal oli torso, millel Issey Miyake kleit.
Õhtu oli hiline ja aken säras kaugele. Praegugi tunnen, et mälupilt sellest aknast toob võdinad seljale. Milline absoluudiihalus,” mõtiskleb Leškin. Kas Tallinna Moemaja laval kollektsioone vaadates tuli samuti säärane võdin seljale? „Jah, paaril korral oli küll selline tunne, et tahaks õnnest nutta.”

Vaata Liivia Leškini Tallinna moenädal esitletud kollektsiooni:

Allikas: LP

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare