Pikad ripsmed kui nooruse sümbol

Õnneks on suuremal osal ajast inimkonna ajaloos olnud moes siiski pikad ripsmed – seda seostatakse eelkõige noorusega ja kes meist siis ei sooviks noorem välja näha? Vanas Roomas elanud Plinus Vanem arvas, et pikad ripsmed pole mitte ainult nooruse sümbol, vaid näitavad muudki – näiteks, arvas ta, et ripsmed langevad välja suure seksimise tagajärjel ning seepärast on oma vooruse tõestamiseks pikki ripsmeid omada eriti oluline just naistel. Loomulikult polnud Plinus Vanemal selles osas õigus, kuid see ei takistanud Rooma naisi ripsmeid tihendamast ja pikendamast üsna samamoodi, nagu seda kaasajal tehakse.

Ekstreemsed meetodid

Silmalainer võib pilgu küll rabavaks muuta, kuid muljet lopsakamatest ripsmetest see siiski ei tekita. Võib-olla seetõttu, et 19. sajandil, mil pikad ripsmed olid taaskord suurmood, pakuti nende saavutamiseks välja täiesti absurdseid ideid. Kõige jubedam neist oli operatsioon, mille käigus „istutati“ juuksekarvu silmalaugude äärtesse.

1899. aastal kirjeldati seda protseduuri üsna täpselt: “Kinnita juuksekarv, mis võetud selle peast, kelle ripsmeid pikendama hakatakse, tavalise nõela taha. Puhasta silmalau sisemine pool ja selleks, et protseduur oleks nii valutu kui võimalik, töötle seda kokaiiniga. Seejärel pista nõel paari osava torkega silmalau välisservast epidermise ja kõhrkoe vahelt läbi. Sellise sisse-välja torke tulemusel kinnitub juuksekarv silmalaule. Lõika see parajasse pikkusesse.”

Võib ju mõelda, et kokaiin suutis õudusfilmilaadset olukorda muul moel veidi pehmendada, kuid meeletut valu see kindlasti ei leevendanud. Hoolimata sellest oli protseduur näiteks Pariisis väga populaarne.

Paljud naised aga eelistasid ekstreemsetele iluprotseduuridele juustest valmistatud kunstripsmete kasutamist. Need kinnitati laugudele siidiga või gaasriidega, mis oli samuti küllaltki keeruline.

1879. aastal kirjutati The Royal Cornwall Gazette'is: „Ühel õhtul nägin ma teetassis ujuvaid kunstripsmeid, kuid naine, kellele need kuulusid, vestles ja mängis rahulikult alustassiga edasi ega kahtlustanud hetkekski, et tema vasak näopool näeb võrreldes paremaga välja nagu oleks seda tabanud väike püssirohuplahvatus.“

Aina populaarsemad

Kui kunstripsmeid oli juba mõnda aega kasutatud, patenteeris need 1911. aastal Anna Taylor. Kuni 1916. aastani nende kasutamist siiski tavaliseks ei peetud, mil otsustati, et näitlejanna Seena Owen peab filmis "Intolerance" kandma „põski puudutavaid ripsmeid“. Need kinnitati laugudele kummiliimiga, samasugusega, millega kleebiti ette võltshabe. Sestap ilmuski Owen ühel hommikul stuudiosse kinni paistetanud silmadega. Sellest hoolimata nägi ta kinolinal väga kena välja.

1921. aastaks olid kunstripsmed näitlejate seas juba väga popid. Mõned väitsid isegi, et need aitavad elektrivalguse pimestava toime vastu.

Tavalistel naistel oli kunstripsmeid võimalik osta Pariisi Charles Nestle’i juuksurisalongist ning see sundis ühe ajalehe kolumnisti kirjutama, et “kui noor naine vaatab sind uduse pilguga läbi pikkade ripsmete, siis arvesta, et need kaarduvad iludused ei pruugi olla mitte tema omad vaid ostetud”.

1930. aastaks olid kunstripsmeid juba laialt levinud. Paar modelli poseerisid isegi kuldse ja plaatinase pulbriga üle puistatud ripsmetega, mis näitas, et need ei pea välja nägema sugugi loomulikud. 1960ndatel hakati kunstripsmeid juba tööstuslikult tootma, kusjuures neid oli koguni paarikümmet erinevat tüüpi. Sel kümnendil müüdi rahvusvaheliselt enam kui 20 miljonit paari kunstripsmeid.

Loomulikud ripsmed tulid taas moodi 1970ndatel, veelgi enam aga 1990ndatel. Kuigi kunstripsmeid kantakse ka praegusel ajal, pole nad kunagist populaarsust siiski enam saavutanud.

Allikas: Racked.com