Paar: Andres ja Eve Noormets

Lavastaja, näitleja ja kirjanik Andres Noormets (43) ning tema tantsupedagoogist naine Eve (42) on Viljandis elanud juba peaaegu 20 aastat. Nad ütlevad, et palju loomingulisi ettevõtmisi on kodust eemal ja see päästab neid väikelinnas sumbum

Sellesuvise Augusti tantsufestivali tutvustuse pealkirjaks pani Postimees: “Isegi Noormets vihub Augustis tantsu”.

Eve: Miks te Andrese otsa vaatate? Ka mina ei ole väga kaua laval esinenud ja meie kümneaastane poeg Hans Osvald lõi seal samuti kaasa. Päris palju Noormetsa.
Andres: Ühendus nu.unioon oli jah selline vanade sõprade kokkusaamine, kuhu ka meie kolmekesi mahtusime. Usun, et teeme midagi tulevikuski.

Saite tuttavaks tudengitena Tallinnas. Kas tulite pärast lõpetamist kohe Viljandisse?

Eve: Sattusin pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist Kohtla-Nõmmele klubi juhatajaks. Oli võitlust, et sealt tulema saada. Käisin mingis komisjonis mangumas. Tähtsad mehed istusid suure laua taga. Selgitasin, et tahan minna koos oma mehega teise linna, aga nemad küsisid, kas teen nalja, ja pärisid, miks ma tahan ära minna. Ütlesin, et seal on teater, siin ei ole.
“Postroim!” Kõik, küsimustki ei ole – ehitame teatri.
Ma veensin neid, et nad ei jõua nii ruttu, sest mu mees peab sügisel tööle hakkama.
Viljandis öeldi, et saan tööd tingimusel, kui ma ei tee midagi, mida teised on seniajani teinud: rahva-, peo- ega karaktertantsu.
Olin õppinud rahva-, peo- ja karaktertantsu ning balletti. Siin hakkasin õpetama asju, millest mul ei olnud õrna aimugi. Alles nüüd tunnen, nagu hakkaks midagi tulema.
Andres: Kui ma teatrikooli lõpetasin, oli pakkumisi, aga vaatasin rohkem, kellega koos minna. Linn polnud nii oluline. Meil Elmo ja Allaniga (Elmo Nüganen ja Allan Noormets - toim) oli huvi kokku jääda.
Ma polnud elu sees mõelnud, et jään Viljandisse elama kauem kui viieks aastaks.

Te mõlemad olete liikuvad, tegutsete ka väljaspool Viljandit. Rääkimata sellest, et Andres on juba paar aastat Pärnu Endla lavastaja.

Andres: Sellepärast me ilmselt olemegi siin püsinud, et muud asjad on ka kõrval. Ainult Viljandi oleks liiga kitsas.
Kui tunned, et pea on laes, siis tuleb leida koht, kus end püsti ajada – see on enda suhtes aus. Või nagu Pete Seeger omal ajal laulis: “Väiksed kastid linnaserval...” Kui näed, et selline kast hakkab tekkima, pead otsima muu paiga.

Olete töötanud Evega koos, tema on teinud liikumisi teie lavastustele, pani teid tantsima.

Andres: See on keerulisem. Kui elatakse dialoogis, siis ongi nii, et ühel ajal on ees üks, teisel ajal teine. Üks on mingis asjas sammu ette astunud ja tõmbab teisegi järele, aga tõmbab nii palju, et teine läheb temast mööda ja hakkab omakorda kaaslast järele vedama.
1994. aastal oli mul kõvasti vaja lükata, et Eve läheks Hollandisse. Ma ei tea, mida ta mõtles: et lapsed on väikesed ja kõik see on nii mõeldamatu. Kuid ta ikkagi läks ja õppis seal kolm kuud ning tuli tagasi väga väärtusliku informatsiooniga! Mina avastasin siis nüüdisaegse tantsu, mida Eestis veel ei olnudki.

Kas teie kultuurimaitse langeb kokku?

Andres: Kindlasti ei lange. On küllalt asju, mida ma Evele soovitan, aga talle ei meeldi.
Eve: Mis muusika mulle maitseb, mis toit mulle maitseb? Sageli maitseb see, mille maitset pole varem tundnud, milles on mingit edasiminekut. Eriti minul, kes ma muusikaga töötan, väsib sageli kõrv nii ära, et helid muutuvad tüütuks.
Andres: Tihti annan Evele muusikat kuulata suurema portsuna. Näen tema eelistusi selle pealt, mille ta on välja valinud. Pean ütlema, et tal on päris hea maitse.

Eve juhib omanimelist tantsustuudiot ja on korraldanud juba 15 noore tantsu festivali. Inimeste hirm selle ees, et nad nüüdisaegset tantsu ei mõista, hakkab vist kaduma?

Eve: Ma ei ole rahul, kui öeldakse: “Ei saa aru.” Minu kõige eredam mälestus on Hollandi publik. Nemad ei mõtle, kas nad saavad aru, vaid kas see pakub neile midagi. Kas etenduses on põnev muusika või kaunid värvid, uus mõte või mõni huvitav tüüp. On nii palju, mida võib vastu võtta. Meie inimesed peavad kogu aeg andma või kannavad mingit koormat, et nad ei tegele ammutamisega.

Teie peres on kolm last. Pole olnud lihtne nende kõrvalt kutsetööd teha.

Eve: Minu eest on palju ära teinud ema ja mulle on isegi nõudepesemine pidupäev. Ma pole saanudki teha kodutöid nii palju, et need muutuksid ebameeldivaks.
Andres: Eve teeb väga hästi süüa. See ei ole kuskilt rahvusköögist pärit, vaid temaspetsiifiline. Kui oleme lastega omavahel, peame poodi minema, et süüa saada. Kui Eve on kodus, siis ma imestan, kust ta kõik välja võtab, nii et poodi ei pea üldse minema.
Eve: Kodus on mul murumaa ja terrassi peal kümme potti tomateid, mul on kõik pottide sees.
Andres: Mina oskan kodus teha väheseid töid. Mul on tööriistu ka väga napilt, nii et teinekord on jama. Kui töömehed tulevad pesumasinat paika panema, siis võtab Eve nad vastu ja mina ootan teisel korrusel, ei näita nägugi. Ma ehk tuleksingi toime, aga see tekitab frustratsiooni.

Meil kõigil on raskeid aegu. Kuidas teie need üle elate?

Eve: Peab midagi väga soovima, siis läheb see täide. Mina näiteks tahan teha oma tööd nii hästi, et isegi tantsukauge inimene saaks aru: töö on tõesti hästi tehtud. Saingi kolmanda klassi Valgetähe risti.
Tahtsin väga minna õppima tantsuteraapiat. See oli Vene aja lõpus absurdne unistus, aga mõne aja pärast sõitsin Hollandisse.
Tahtsin sõita Hiinasse, kuid mul ei olnud raha. Siis tuli nii palju tööpakkumisi, et sain minna.
Andres: Usun, et meie ellusuhtumisse on tekkinud päris hea annus zen-mõtlemist, ilma et oleksime käinud seda kusagilt ammutamas.
Minul on küll olnud aegu ja tuleb ilmselt veel, kui selge pilt kaob silme eest. Eve on mind hästi palju neist seisudest üle aidanud, keskendudes mõnele väga lihtsale asjale. Olid mingid jamad ja ta ütles: “Mida sa tõmbled, su poeg on kolmeaastane ainult nüüd ja praegu!” Ma sain aru, et ma tegelengi jamadega, et mulle tähtsad asjad on hoopis mujal.
Eve: Mina usun, et kõik, mis me oleme, on meie enda valik. See, et ma ei saa täna sellest aru, ei tähenda, et see ei ole minu enda valik. Ka targemaks saada on mõnikord väga valus.

Mis on elus oluline?

Eve: Meil on kolm last. Kui minult küsitakse, kes on kõige kallim, siis vastan, et ise ja lapsed ja mees ja sõbrad ja lilled ja...
Andres: Kõige olulisem on, et inimene suudab olla õnnelik. See, kes on kogu aeg õnnelik, on ilmselt hull, aga kui õnnetunne on aeg-ajalt miskipärast olemas, siis on hästi. Nende üürikeste hetkede pärast tasub pingutada, see ongi oluline.
Vanem tütar Maarja tegi meile üllatuse, läks kunstiakadeemiasse stsenograafiat ehk lavastuskunsti õppima. Kadri õpib Tallinna ülikoolis tantsu.
Tütred on väga huvitavad isiksused. On nii mõnus, et ei pea minema kuskile seltskonda uut hankima, vaid sulle tulevad koju noored inimesed, kes toovad selle kätte.
Eve: Hans tasakaalustab. Spordime temaga koos, et asi ei läheks väga kunstiliseks.