Paar: Ilona Laur ja Jüri Vlassov

Endla teatri näitleja Jüri Vlassov (57) ja ettevõtja Ilona Laur (43) elavad arvukate sõprade-tuttavate rõõmuks juba mitu aastat imeilusas Käspre talus Pärnumaal Audrurannas. Ilona töötab kodus, hoolitseb majapidamise eest ning on igal ke

Millal ja kuidas tutvusite?
Ilona: 17 aastat tagasi Tartus. Mina tegin ülikoolis defektoloogia kursusetööd, olen erialalt kurtide õpetaja. Jüri oli teatriga ringreisil.
Jüri: Üks nihuke nähvits oli seal.
Ilona: Oli seal mingi vanamees, ma kartsin teda.

Ja mis siis juhtus?
Jüri: Midagi ei juhtunud, siin me oleme nüüd. Naine hakkas järjest minu poole tulema: kõigepealt põrutas Soome elama, siis kolis Tallinna ja lõpuks jõudis Pärnusse välja. Leivad lõime ühte kappi 1995. aastal. Elasime ridaelamus, siis otsisime vana talumaja, kus nüüd aasta läbi elame.
Olime tuttavaks saades veel kumbki omaette abielus. Oleme patused inimesed, piibli kümme käsku on ammu rikutud. Vahel kakleme küll, aga oleme koos. Me varsti juba sõltume üksteisest.
Ilona: Me mõtleme ka ühtemoodi. Kui üks alustab lause, siis teine lõpetab. Näiteks mis puudutab vaba aja sisustamist või kodu kujundamist.

Kui suur on teie pere?
Ilona: Minul on eelmisest abielust tütar ja poeg, Jüril üks poeg. Veidi üle aasta tagasi otsustasid kummagi lapsed meid ühel ajal vanaemaks ja vanaisaks teha. Jüri pojal sündis tütar, minu tütrel poeg. Nemad käivad siit läbi kogu aeg.
Jüri: Siin käib üldse palju rahvast, eriti suvel. Siis on nii, et ühed külalised tulevad ja teised lähevad.

Kelle idee oli päriselt maale kolida?
Jüri: Ilona on alati aktiivsem pool. Mina olen konservatiiv: võtan ühest asjast kinni ja jään selle mõtte juurde nagu idioot. Tema on areneva, mina seisva mõistusega. Praegu mõtlen, et mingil juhul ei läheks linna tagasi.
Ilona: Tuled hommikul öösärgis välja, jood kohvi, käid paljajalu murul ja vaatad, kuidas päike merel tõuseb – sellist kaifi ikka linnas ei saa. See kaalub kõik maaelu juurde käivad ebamugavused üles.

Miks Jüri autot juhtida ei oska?
Jüri: Mul on load aastast 1967. Sellest alates olen autoga sõitnud koolis 50 tundi. Eelmisel aastal oli võimalus uuesti eksamid ära teha, aga ma ei teinud.
Ilona: Ma olen nagu autopiloot: sõidutan teda kas kell neli öösel või kuus hommikul, täpselt nii, kuidas vaja on. Olen juba harjunud.

Miks te abielus ei ole?
Ilona: Küsi ta käest! Ta tahab 60aastaselt naise võtta; ma ei tea, kelle ta siis võtab!
Jüri: Vaat ei ole. Mul on üks abielu juba olnud, me õpime muudkui üksteist tundma.

Mida vabal ajal koos teete?
Jüri: Sügisel käime seenel. Oleme seenehullud, sõber Peeter Oja ristis meid mükopervertideks. Avastame igal aastal vähemalt viis uut seeneliiki. See on nii põnev. Eelmine aasta oli väga kihvt seeneaasta, jõle palju liike oli.
Ilona: Me korjame nii palju seeni, et külarahvas imestab, ja õpime neid raamatute järgi tundma.
Maal on alati palju tegemist, aga vahel ikka istume terrassil ja joome õlut ka. Mõnikord käime Pärnus Citi kohvikus istumas, seal on meil nagu oma klubi. Ajame tunnikese juttu ja saame suhtlemisvajaduse rahuldatud.

Miks ja kuidas tülitsete?
Ilona: Kuna meie majapidamine on päris suur, tekivad tülid sellest, mis puudutab nii-öelda meestetöid.
Jüri: Tülid tekivad kõige väiksematest asjadest. Näiteks minu peamine töö on, et kogu aeg paikan aeda. Kui koerad pääsevad aiast välja, isegi mitte minu süü pärast, aiman juba ette, et lõpuks olen ikka mina süüdi, ja nii ka läheb. See vihastab mind jubedalt, siis lähen hästi tigedaks ja teen koledaid hääli. Aga hästi ruttu lähen jälle normi tagasi. Ilona on pikema vihaga kui mina.
Ilona: Oleme mõlemad emotsionaalsed inimesed ja kui ikka tülitseme, siis oleme nagu säraküünlad, kes põlevad säravalt ja kiiresti. Leian, et aeg-ajalt ongi tülitseda vaja. Kes väidavad, et ei tülitse kunagi, need kas valetavad, elavad enda sisse või on ükskõiksed inimesed.
Jüri: Ja surevad varakult infarkti. Meie tülid ei lähe muidugi kunagi sinnamaani, et keegi kellegi vastu kätt tõstaks, aga mõned asjad lendavad vahel küll.

Kas teisega on raske koos elada?
Ilona: Ei ole. Kuna ta on Sõnn, on ta vahel jäärapäine: nagu midagi ütled, on esimene asi kohe sõrad vastu ajada. Aga see laheneb ära.
Jüri: Ei ole. Kui kõik on korras, on ta suurepärane. Väike kaklus käib asja juurde.

Mis teise juures kõige rohkem meeldib?
Jüri: Väga palju asju meeldib. Peale selle, et ta on naine, meeldib mulle, et tal on nuppu hästi palju. Targa naise kõrval on suhteliselt hea elada, saab kõrval ise mugavalt libistada.
Ilona teeb hästi head toitu. Ta võiks olla parim kokk parimas restoranis. Näiteks kalatoidud. Ma ei tea, kas üldse keegi oskab nii hästi kalasuppi teha kui tema.
Ilona: Mulle meeldib Jüri huumorimeel – ma ei saaks elada kuivikuga. Meeldib, et meil on emotsioonid kogu aeg kõrgel. Oleme sellised lainetajad, selles mõttes oleme ühtemoodi. Pere majandusasjad on küll minu õlul.

Kas püksid on naise jalas?
Ilona: Nii ei saa öelda, mingi tuhvlialune Jüri küll ei ole. Ta on selleks liiga jäärapäine. Lihtsalt laseb rahulikult mul teha, kuna mina teen seda kiiremini.
Jüri: Ta teeb kõike kiiremini. See on müstika, kui kiiresti tema teeb asju, mida mina teeksin kaks korda aeglasemalt.

Kuidas teineteisest puhkate?
Jüri: Kui Ilona kuskile ära sõidab ja olen siin üksi, on ikka päris kaif vahel. Ma ei tee mitte midagi, lihtsalt olen. Üks päev on hea olla, siis läheb tüütuks.
Ilona: Mina saan rohkem üksi olla, sest minu tööd on kodus. Rohin, niidan muru, kütan maja, teen süüa, suhtlen maailmaga, ajan tööasju. Ma ei tunne, et oleksin Jürist väsinud.

Mõni kuu tagasi käis ajakirjandusest läbi, et Jüri Vlassov on näitlejaameti kaluritöö vastu vahetanud. Miks sellist infot levitasite?
Ilona: Kolm aastat tagasi võitsime Kauni Kodu konkursi ning pärast seda tuli selline meedia tähelepanu, et meil oli lihtsalt kõrini. Kui järjekordne meediaväljaanne helistas, siis Jüri ütles, et ajab neile lihtsalt pada.
Jüri: Niisuguse paja ajasin kokku, et oli aetud. Ja huvitav: mida rohkem valetad, seda rohkem usutakse. Varsti pärast seda helistas teise väljaande esindaja ja ütles, et tahaks minuga merele kaasa tulla.
Mina ja kalur – see poleks võimalik. Siin on rannakalurite dünastiad, kes pärandavad ameti edasi põlvest põlve. Olen nendega vahel merel kaasas küll käinud, see on iseenesest kihvt.