Plahvatavad kammid ja kergestisüttivad kleidid: 19. sajandi mood oli täis tapvaid ohte


Plahvatavad kammid ja kergestisüttivad kleidid: 19. sajandi mood oli täis tapvaid ohte
Foto: Shutterstock

Elavhõbedaga kübarad ning kergestisüttivad rõivad põhjustasid palju valu ja surma.

Ühel 1861. aasta pärastlõunal istus poeet Henry Wadsworth Longfellow naine Fanny kodus ja süttis põlema. Tema põletushaavad olid nii tõsised, et naine suri järgmisel päeval. Järelhüüde kohaselt tekkis tulekahju siis, kui naise kleit puutus kokku tiku või süüdatud paberiga.

Tol ajal polnud see kuigi iseäralik surma põhjus. Ajal, mil küünlad, õlilambid ja kaminad valgustasid ja soojendasid nii Ameerika kui Euroopa kodusid, olid naiste külluslikud kleidid ning lendlevad puuvillast ja tüllist seelikud tõeliseks tuleohuks (erinevalt meeste kitsastest villast rõivastest).

Tolle aja mood kubises ohtudest. Näiteks tekitasid aniliini värvainetega „rikastatud“ sokid meeste jalgadele põletikke ja õmblejatele ville ning veel enam – põievähki. Kusjuures, mõned selle aja kõige tuntumad moeesemed olid valmistatud kasutades kemikaale, mis tänapäeval on ülikõrge toksilisuse tõttu keelatud. Kõige enam kannatasid just nende rõivaste loojad, mitte kandjad.

Tervisele jätsid oma jälje ka ilutooted. Kõige levinumad kosmeetikumid kahjustasid naiste randmete närve sedavõrd, et nad ei saanud lõpuks tihti isegi enam käsi tõsta. Tselluloidist kammid, mida mõned naised kandsid pidevalt juustes, plahvatasid kuumenedes. Pittsburghi ajalehe väitel suri üks mees siis, kui korrastas just tselluloidist kammiga oma pikka habet.

Seotud lood:

Ohtlik elavhõbe

Paljud inimesed arvavad, et fraas „hull kui Kübarsepp“ viitab vaimsetele ja füüsilistele elavhõbeda tekitatud kõrvalmõjudele, mille all kübarate valmistajad kannatasid. Kuigi teoreetikud vaidlevad, kas see ikka oli laialdaselt levinud fraasi tagamaaks, tekkis tõepoolest tol ajal paljudel kübaravalmistajatel elavhõbedast mürgitus. Kuigi fraasi kasutatakse üsna kergekäeliselt ning Kübarsepa seiklused „Alice Imedemaal“ lugudes olid lustakad ja veidi tobedad, polnud tegelikud haigused, mida kübarate valmistajad põdesid, sugugi naljakad. Elavhõbedamürgitus muutis inimesed nõdrameelseks ning oli surmav.

18. ja 19. sajandil valmistati meeste mütse enamasti jäneste nahkadest. Selleks, et karvad kokku jääksid ja vildi mulje tekitaksid, kammisid kübarameistrid karvu just elavhõbedaga.

Loe veel

„See oli ülimalt mürgine tegevus,“ sõnab Alison Matthews David, raamatu „Fashion Victims: The Dangers of Dress Past and Present“ autor. „Eriti, kui elavhõbedat sisse hingad. See läheb otse ajju.“
Esimesteks sümptomiteks olid neuromotoorsed probleemid, näiteks värinad. Connecticuti linnas Danburys, mis oli kuulus just kübarate valmistamise poolest, kutsuti neid „Danbury värinateks“.
Lisaks tekkisid ka psühholoogilised probleemid. „Mürgituse ohvrid muutusid ülimalt araks ja paranoiliseks,“ ütles David. Kui meditsiinitöötajad kübarseppasid vaatamas käisid, et nende sümptomitega tutvuda, arvasid meistrid, et neid jälgitakse – nad viskasid töövahendid eemale, said maruvihaseks ja vallandasid tõelised vihapursked.

Mitmed kübarameistrid kaotasid lisaks hambaid ja surid väga noorelt.

Kuigi need kõrvalmõjud olid dokumenteeritud ning need olid laiemale avalikkusele teada, pidasid paljud töötajad seda lihtsalt ohuks, mida pidi töötamisel arvesse võt,a. Lisaks mõjutas elavhõbe vaid kübarate valmistajaid. Neid, kes kübaraid kandsid, kaitses mütside sisevooder.

„Tundub, et kübarameistrid otsustasid ise alati suuremal või väiksemal määral sellest faktist mööda vaadata,“ kommenteeris David ohtlikke töötingimusi. „Elavhõbedast peakatete valmistamisele pani lõpu fakt, et 60ndatel läksid need lihtsalt moest välja.”

Allikas: National Geographic

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare