STIG RÄSTA KOLUMN: meie sõpradega olime need, kes ööklubi nurgas seisid ja teisi kommenteerisid

Kunagi ammu käisime sõpradega ööklubis pidutsemas. Toona oli veel kombeks veeta nädalalõputi aega mõnes lärmakas suures ruumis niisama passides.

Me ei olnud need, kes oleks läinud välja plaaniga tüdrukutega tutvuda või mõned tantsusammud teha. Me olime mehed, kes seisid nurgas ja vaatasid, kuidas teised rõõmu tundsid.

Meil ei “kõlvanud” ennast niimoodi lolliks teha, et tantsida või midagi. Pigem kommenteerisime teisi. Mitte halvustavalt, aga kommenteerisime. Nagu nohikud saali teises pooles. Sellele järgnes alati Vabaduse väljaku burksiputka külastamine. Ühel sügisesel nädalalõpul seisime jälle järjekorras ja ootasime, et saaks endale vana head burksi sisse toppida. Järsku ilmus meie selja taha suusaäss Kristina Šmigun oma peigmehega. Tõmbasime seljad sirgu, tahtes soliidsemad välja näha – ikkagi kuulus inimene siinsamas. Ju nad olid kuskilt ürituselt tulnud sama plaaniga mis meie. Nende jutuajamist me otseselt pealt ei kuulanud, aga paratamatult jäi kõrvu, kuidas Kiku kaaslane härra Vähi küsis: “Mis sa tahad?” Kiku vastas, et vahet pole, peaasi et hästi palju kastet oleks vahel. Meie vaatasime vaikides üksteisele otsa ja mõtlesime: näe, kuulus inimene tahab sama mis meie. Burgeri puhul ongi tähtis, et oleks palju kastet vahel – kuiv sai võib kurku kinni jääda!

18 aastat hiljem istume sama pundiga Tiskres restoranis Meat ja arutame, kelle kaste liha kõrval on parim. Märkamata kohe fakti, et toonane kastmejutt ja praegune kastmejutt on üllatavas seoses. Nimelt ehitas selle maja, kus me sõpradega istume, sama mees, kes toona Kikult küsis, mida too süüa tahab. Ja jällegi on üleval kastme teema.