Merilini kohta on öeldud, et temas on sünnipärane diivageen. See võib tõesti nii olla, et mõni laps sünnib selline, kelle sees on artistlikkus. Võib-olla ei ole seda teised temas näinud, aga ise olen peegli ees avastanud, et minus on see olemas. Diiva võib olla ka halvamaiguline hinnang, aga mulle on tähtis ausus, ka emotsionaalsus,“ kinnita ta.

„Ma avanen vähestele inimestele ja enamikele võib-olla üldse mitte, aga kui on sobiv ja usaldusväärne seltskond, lähen lahti. Siis ei karda ma näidata oma emotsioone ega tundeid. Olen selles saates ka õppinud, et kui oled väsinud, näita seda välja; kui tahad pingutusest või liigutusest nutta, siis nuta. Aus olles on teistel ka sind lihtsam mõista.“

Merlini armastus lava vastu sai alguse üsna juhuslikult sugulaste sünnipäeval. „Pidu oli pikk ja bänd väsinud, mikrofon vaba. Sugulane ütles, et mine laula. Ühelt poolt olin julge ja teisalt mõtlesin, et mis mõttes, aga läksin. Olin õppinud selgeks ühe Rihanna loo. Onu oli pisarais, sugulased tulid ja kallistasid mind,” meenutab ta. „See üllatas mind. Tekkis küsimus, et ise olete mu kõrval elanud – kas te siis ei teagi, et ma oskan laulda! Sain sealt tohutu tõuke, mõistsin, et pean sellega tõsisemalt tegelema hakkama, sest kõik inimesed ei pruugi su sisse näha ja sind märgata.“

Jaga
Kommentaarid