Lühidalt on asjad nii – meile meeldivad inimesed, kes näevad välja samasugused nagu me ise. Ajakirjas PLOS Genetics avaldatud artiklis väidetakse, et abielupaarid näivad sageli sarnased seetõttu, et inimloomusele on omane abielluda kellegagi, kellel on temaga sarnane sünnipära või põlvnemine. Kuid see suundumus on kahanemas.

Pennsylvania ülikooli teadlane Ronnie Sebro koostöös Bostoni ülikooli rahvatervise kooli teadlase Josée Dupuis’ ja California ülikooli teadlase Neil Rischiga uuris enam kui 800 abielus oleva erineva geneetilise taustaga ja päritoluga inimese genoomi andmeid. Uurimistulemustele tuginedes avastasid nad, et abielupaarid on teineteisele geneetiliselt sarnasemad kui arvata oskaks. Ning mis veelgi enam üllatav – see muster on muutumises. Uurimuse autorid kirjutavad: „Kuni hiljutise ajani valisid enamik inimestest endale kaasa ümberkaudsest kogukonnast ja seetõttu oli sel inimesel ka sarnane põlvnemine. Kuid see suundumus on aja möödudes vähenenud.“

On teadmata, miks sarnaste väliste tunnustega paarilise valimine järjest harvemaks muutub, kuid kindlasti on selles oma osa internetil, globaliseerumisel ja erinevat päritolu inimeste suuremal segunemisel.

Olgugi, et me valime aina vähem ja vähem endale kaasaks geneetiliselt sarnase inimese, ei tähenda see, et abikaasad enam sarnaseks ei muutuks. Ühes varasemas uuringus võrreldakse vastselt abiellunuid ja hõbepulmapaare (sama paari 25 aastat hiljem). Selgub, et aja möödudes muutuvad kaasad sarnaseks. Uurijate arvates on sellistel juhtudel tegemist õnneliku abieluga ja asjaoluga, et abikaasad tõesti jagavad oma elu teineteisega – nende näoilmed ja miimika muutuvad sarnaseks. Näiteks kui su abikaasa naerab sageli, naerad ka sina tihti ning teile mõlemale tekivad näkku naerukurrud. Tegemist on igati hea märgiga, sest teadlased on kindlad – paarid, kes naeravad koos, on kindlalt püsivas suhtes.

Allikas: RD