“Hiljuti täitus mul 20 aastat Rakvere Teatris näitlejana. Nii sellel fotol kui ka kujundlikult väljendudes jäävad mu selja taha kostüümid, mida olen nende aastate jooksul kandnud. Minu keha nende sees on olnud üks ja ainus ning praegu siin just niisugune. Pean tänama oma vanemaid, et mu hing sündis just sellesse kehasse, ja olen tänulik, et selle läbi on ilma sündinud kaks imetoredat last. Armastan end niisugusena, nagu olen. Mõnikord olen tahtnud olla 10 cm pikem või õnnistatud uhkete kiharatega, aga kui ei ole antud, pole mõtet neid taga nutta. Selline see keha on, võtke või jätke. Et ta on teinud läbi muutusi ja muutub edaspidigi, on paratamatus. Ainus, mis elus kindel, ongi, et kõik muutub.

Siiski ei ole inimese keha tema päris mina, vaid ainult vorm. Väline kest tõelisele olemusele. See sisemine tera või sära või üdi või leek jääb samaks hoolimata vanusest, riiete vahetamisest ja juuste värvimisest. Jah, me saame välimuse abil saata signaale, mida endast arvame, millisena mõjuda tahame või mis tujus parajasti viibime. Kuid kellegi üle otsustades ei maksa piirdududa vaid välisega. Tähtis on, et kõnetaks too olemuslik tuluke. Tunnen selle teises inimeses tihti ära isegi põgusa kohtumise põhjal. On inspireeriv suhelda väga vanade inimestega, sest nemad, nagu lapsedki, ei tegele enamasti välisega.

Jaga
Kommentaarid