Üllatavad asjad, mis 50 aastat tagasi meeste silmis atraktiivsed olid


Üllatavad asjad, mis 50 aastat tagasi meeste silmis atraktiivsed olid
TwiggyPA Archive/Press

Suures plaanis ei tundu 50 aastat kui märkimisväärselt pikk aeg, kuid see on piisav periood, mille jooksul mõned asjaolud võivad drastiliselt muutuda. Hiliste 60ndate ja tänapäeva vahel on enamat, kui vaid kõige ilmselgemad erinevused nagu uskumatud tehnoloogilised arengud, mis vahepeal toimunud on. Ka tolleaegsed ilustandardid olid šokeerivalt erinevad, mis näitab 60ndate tõelist tormilisust. Järgnevalt jagame sinuga kõige üllatavamaid asju, mis meeste arvates 50 aastat tagasi veetlevad olid.

Hele nahk

60ndatel oli rassism ohjeldamatu, kuid õnneks aitas kodanikuõiguste liikumine juba enne 70ndate algust olukorda oluliselt leevendada. Karmid seadused, mis takistasid inimestel mitmetes Ameerika osariikides abielluda teistsugustest rassidest inimestega, tühistati aastal 1967. Vaatamata 1960ndatel loodud reformidele oli rassism siiski laialdaselt levinud. Sel ajal ei lubatud Miss Ameerika iludusvõistlustel endiselt osaleda Afroameerika naistel. Aastal 1968 peeti aga Miss Ameerikaga samal päeval Miss Mustanahaline Ameerika võistlusi, mis oli otseseks vastuseks esimest korraldavale organisatsioonile. Läks aega veel kaks aastat enne kui esimene tumedanahaline naine, Cheryl Browne võitis Miss Ameerika iludusvõistluse tiitli.

Valge naha jumaldamine ja soov seda saavutada esines ka Afroameerika kogukonnas. Kuigi ka see hakkas 60ndatel tasapisi muutuma, mil inimesed hakkasid oma loomulikku nahavärvi üha enam omaks võtma ja tähistama. 2016.aastal kirjutati ajakirjas Time avaldatud artiklis, et veel tänapäevalgi tuleb ette olukordi, mil tumedamat nahatooni peetakse justkui „madalamaks“ kui heledat, kuna Ameerika Ühendriikides on rassism niivõrd juurdunud.

Seotud lood:

Ülipeenikesed kehad

Mõnda aega juba tundus, et täidlasemad figuurid on saamas vähemalt aktsepteeritud standardiks, kui mitte isegi domineerivaks iluideaaliks. 50ndatel ja ka varastel 60ndatel olid kultuuriikoonid kurvikad naised nagu Marilyn Monroe. „Sellegipoolest eksisteeris samal ajal ka märkimisväärne liikumine võimalikult saleda keha suunas,“ märkis Sarah Grogan raamatus „Body Image: Understanding Body Dissatisfaction in Men, Women and Children“. Tolle aastakümne hilisemal ajal aga muutus saleda figuuri trend järjest ilmekamaks, saades eriti silmapaistvaks kui modell Twiggy oma ajastu naiste eeskujuks sai. Mida aeg edasi, seda saledamaks muutusid ka modellid.

Lame rinnapiirkond

Loe veel

Mida saledamaks muutusid modellid, seda vähem ihaldusväärseks said kurvid. Hilistel 60ndatel hakkas naistes juurduma kinnisidee tselluliidist vabanemiseks. Linda Przybyszewski kirjutas raamatus „The Lost Art of Dress: The Women Who Once Made America Stylish“, et sel ajal eelistati moemaailmas kurvikate naiste asemel alakaalulisi teismelisi.

Soov olla sale lõi aga murettekitava kinnisidee seoses kaaluga, eriti noorte tüdrukute seas. „Enne 1920ndaid muretsesid teismelised sellepärast, kuidas saada paremaks inimeseks,“ kirjutas Przybyszewski. „60ndateks aga oli kehakaal nende peamine mure.“

Lamedad tagumikud

Soov omada lamedamat rinda oli otseses seoses kinnisideega saavutada ka lamedam tagumik. Przybyszewski kirjutas, et hirm tselluliidi ees mõjutas naisi tegema ükskõik mida, et eemaldada see, mis nende silmis oli kui nende puusadesse ja reitesse kinni jäänud vesi, jääkained ja rasv. Ta lisas: „Üks naine, kellest hilistel 60ndatel ajakirjas Vogue kirjutati, suutis regulaarse treeningu, korrektselt seismise ja spetsiaalse rullharja kasutamisega vähendada oma puusaümbermõõtu 100 sentimeetrilt kuni 85 sentimeetrini.“ Sellised režiimid olid hilistel 60ndatel tüüpilised. „Kui sa ei soovinud ise oma tagumikku lamedaks „rullida“, siis palkasid massööri, kes seda sinu eest tegi,“ lisas kirjanik.

Soov saavutada poisilikum figuur ei tulnud aga ilmtingimata eesmärgist meeldida meestele või mahtuda moemaailma standarditesse. Raamatus „Battleground: The Media“ kirjutasid Robin Andersen ja Jonathan Alan Gray, et naiste muutlikud kehakujud on mitmes mõttes olnud selgeks näitajaks konkreetsete ajastute kultuuriväärtustest. Kogu ajaloo vältel on aegadel, mil naised on eelkõige püüelnud võrdsuse demonstreerimise suunas, olnud hinnatud saledad ja sirgjoonelised figuurid.

Paljastatud jalad

Raamatus „Fashion: A History from the 18th to the 20th Century“ kirjutas Akiko Fukai, et noorte inimeste arvates oli oma kehaehitusele tähelepanu pööramine kõige efektiivsem viis, kuidas end vanemast generatsioonist eristada. 60ndatel sai üha populaarsemaks just miniseelik, kuna paljastatud jalgade fenomen läbis sel aastakümnel mitmeid erinevaid faase.

Kuna rõivaste ääriste standardid muutusid, hakati üha enam tähelepanu pöörama ka naiste jalgade pikkusele ja kujule. Raamatus „Women of the 1960s: More Than Mini Skirts, Pills and Pop Music“ kirjutas selle autor Sheila Hardy, et paljude naiste arvates ei olnud nende jalad miniseelikute kandmiseks piisavad ilusad. Kuna 60ndatel pandi suurt rõhku naiste jalgadele, mõjutas see ka kingade trendi. Kõrged terava ninaga saapad tulid moodi, mis tasakaalustas miniseelikute võidukäigu.

Androgüünsus

Kuna sel ajal eelistati poisilikku figuuri, siis hakkasid üha populaarsemaks saama ka unisex riided ning androgüünsed stiilid. See peegeldas sarnast stiili, mis levis 1920ndatel, mil androgüünsust hakati seostama naiste suurema iseseisvuse otsingutega. Rebecca Arnold lisas raamatus „Fashion, Desire and Anxiety: Image and Morality in the 20th Century“, et 60ndatel levinud androgüünsus aitas tähistada saavutatud vabadust ja eelnevalt hullumeelselt levinud naiselikkuse eemale lükkamist.

Kõlab ehk üllatavalt, aga seesugust androgüünsuse poole kaldumist hakkasid märkama ka mehed. Mitmete veebiväljaannete kohaselt levis lühikest aega, enamasti aastal 1968 unisex stiil kõikjal ning sellega kaasnes meedias teatav segadus. Everett Mattlin kirjutas näiteks samal aastal ajalehes Chicago Tribune, et meeste ja naiste vaheline suhe on tõeliselt segamini läinud. Traditsioonilised soorollid hakkasid aga sel ajal juba tasapisi arenema, seega Mattlin lisas, et juba peagi ootab taas ees tervislikum õhkkond.

Lolita välimus

Kuna naiselikku välimust ja kurve suruti sel ajal tugevalt alla, siis märkisid Peter Braunstein ja Michael William Doyle raamatus „Image Nation: The American Counterculture of the 1960’s and 70’s“, et selle tulemuseks oli varateismelise välimuse populaarseks saamine.

Nõtked, saledad ja noorusliku välimusega Lolita tüüpi naised nagu Twiggy domineerisid moemaailma. Selline rõhutatult nooruslik välimus väljendas ka kaasnenud uskumust, et täiskasvanulikkus, seda nii riietuses kui käitumises, oli justkui räpane ning märk enneaegsest surmast. Seetõttu oli see miski, mida pidi edasi lükkama nii kaua kui vähegi võimalik. Suurbritannia õpilaste ajakirja The Mancunion arvates on 60ndad tänapäeval saanud justkui sümboliks sotsiaalsele konfliktile vana ja uue vahel. Tuntud „Lolita välimus“ kehastas ideaalselt selle ajastu vaimu, esindades nooruslikkust ja elujõudu.

Rinnahoidja mittekandmine

Traditsiooniliste soorollide vastu suunatud mässumeelsust tõestati ka naiste pesuga. Veebiväljaande The Lala väitel ei kandnud hilistel 60ndatel paljud naised rinnahoidjat, mis oli poliitiline protestliikumine, sümboliseerides vabadust ja traditsiooniliste naiselikkuse normide eiramist.

Moedisainer Yves Saint Laurent sai sellest ühiskonna liikumisest inspiratsiooni ega näinud rinnahoidja mittekandmist kui protesti, vaid ka kui moetrendi. Läbipaistvaid disaine demonstreerisid alati modellid, kes ei kandnud riiete all pesu. Ka see oli poliitiline avaldus. Ajakiri Dazed kirjutas, et otsus mitte rinnahoidjat kanda tuli mitte sellest, et teistele inimestele muljet avaldada, vaid oli kui demonstratsioon soovahelisest võrdsusest.

Pikad sirged juuksed

60ndaid tuntakse kui aega, mil inimesed hakkasid eemalduma formaalsusest ja traditsioonidest. Raamatus „Fresh Lipstick: Redressing Fashion and Feminism“ kirjutas Linda M. Scott, et hilistel 60ndatel soovisid naised üha enam, et nende juuksed oleksid pikad ja sirged. Sel ajal olid ka paljudel meestel pikad juuksed. Muutuvad soengud ei kaasnenud aga ainult moemaailma trendide järgimisega. Mitmete aastate jooksul demonstreerisid need ka mässumeelsust peenelt viimistletud naiste soengute ja äärmiselt lühikeste meeste juukselõikuste vastu, mis levisid eelneva generatsiooniga.

Alandlikkus

Kuigi 60ndad olid muutuste aeg, siis tolleaegsed reklaamid ja muud meedia toodangud näitavad, et naistelt eeldati siiski koduperenaise ja seksobjekti staatust. Vaatamata suurtele edusammudele, mida on tehtud soolise ja rassilise võrdväärsuse suunas, ei olnud naistel sellegipoolest samasuguseid õiguseid nagu meestel. Veel sama aastakümne lõpus oli seadusega lubatud mitte abiellunud naisele pangas keelata krediitkaardi hankimine. Ka abielus naised pidid tihti selle taotlemiseks saama dokumentidele lisaks ka oma abikaasa allkirja. Mitmetes Ameerika osariikides ei olnud naistel lubatud ka vandekohtus osaleda ning esimesed Ivy League koolid hakkasid naistudengeid vastu võtma alles aastal 1969. Paljud neist tegid seda aga alles 70ndatel.

Raamatus „The Feminine Mystique“, mis avaldati aastal 1963 võttis autor Betty Friedan selle generatsiooni frustratsiooni kokku sõnadega: „Tänasel päeval on naine, kes soovib lihtsalt olla veidi enamat kui kõigest oma abikaasa naine, sunnitud end selle asemel tundma hoopis veidra ja üksiku süüdlasena.“

Allikas: The List

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare