Ülle Lichtfeldt: mõtlen emaks olemisele iga päev

Näitleja Ülle Lichtfeldti (40) jaoks on emaks olemine üks tema olulisemaid rolle. Hea ema esimene tunnus on näitlejanna arvates oskus lasta lapsel ise olla ja arneneda, teda mõõdukalt suunates.

“Oleme ausad, emaroll on see, mida naine, kellel on lapsed, peab elama ja mängima 24 tundi seitsmel päeval nädalas, emaks olemisele mõtleb iga ema ikka iga päev,” teab Ülle omast käest. Üks ta tütardest lõpetab keskkooli ja teine läheb esimesse klassi.
“Eks see suure lapse ärasaatmise hirm on ka minus. Õigem oleks öelda: tühi tunne ja hirm. Kõik see tundub kuidagi uskumatu. Päris veider, et ta tõesti lõpetab juba kooli, nüüd on tal siis minek oma ellu ja ülikooli ning läinud ta ongi, eks nii see on.” Ülle on aus ja selgitab, et sellele mõeldes läheb tal silm märjaks küll.
 
Laste kasvatamisel on vahe sees
 
Kui kerge või raske on ema jaoks lahtilaskmine, teab Ülle vaid enda seisukohalt öelda. “Mul on õnneks väga mõistlik tütar, ta on abiks olnud mu noorema tütre kasvatamisel. Ta sai tänu noorema õe sünnile väga ruttu täiskasvanuks. Eks lahtilaskmine on toimunud juba ammu, aga kuna ta on veel koolilaps ja minu majas, siis mingid reeglid meil ikka majas on. Ta on ka ise aru saanud, et on mingid asjad, mis kehtivad veel, kui ta minu kodus ja meiega elab.” Ülle sõnul on tõsi, et suure vanusevahe korral on laste kasvatamisel vahe sees. “Esimese tütre sünnitamisel olin ma ise nii noor, et ega ma täpselt teadnudki, kuidas asjad olema peavad. Ma alles õppisin emaks olemist. Teise lapsega olen palju targem.”
Kaht last kodus kasvatav Ülle puutub tööalaselt kokku erinevate emarollidega. Üksikemaduse teemaga seob Üllet Are roll seriaalis “Õnne 13”. “Üksikema on raske olla, samas on see muidugi paljude naiste enda valik,” arutleb Ülle. “Mis sa ikka teed, kui mees, kellega sa lapse oled saanud, osutub selliseks, et ei sobi isa nime kandma. Parem on siis seda last kasvatada üksi. Usun, et meie naised on tegelikult tublid ja tegusad, väga paljud saavad hakkama ka siis, kui meest kõrval ei ole.” Samas on Ülle arvamusel, et lapse pärast ei pea keegi koos elama, sest laps pole rumal, ta ju näeb, kui vanemate vahel pole kõik korras.

Jooksis kaheks tunniks kodust ära

Ülle tõdeb: “Minu ema on see, kes on aidanud mu lapsed üles kasvatada, ja olen talle selle eest tänu võlgu. Kellelt siis veel üks tütar oma elutarkused ja kogemused saab. Näitlejatöö kõrvalt on raske olla ema. Väiksem oli mul alguses sageli kaasas, sest ma tahtsin talle kaua rinda anda ja ta pidi siis mu lähedal olema, aga alati oli keegi, kes aitas teda etenduse ajal hoida – tublid kostümeerijad, grimeerijad või inspitsient ja minu ema, kes oli ka aeg-ajalt etendustel kaasas. Muidugi on olnud kordi, kuid harva, kus lapsed on olnud näitlejate puhketoas ja oodanud etenduse või proovi lõppu ning mänginud malenuppudega.”
Eeskujuks on Üllele olnud kõik naisliini liikmed tema peres. “Minu ema ja vanaema – neist võin ma rääkida lõpmatuseni. Minu ema on mulle alati olnud rohkem sõbranna kui lihtsalt ema,” tunnistab Ülle. “Ta ei ole mulle kunagi midagi keelanud, ma olin ka selline tütar, kelle pärast ei olnud eriti tarvis muretseda.” Ülle ütleb, et mobiiltelefone ju ei olnud, kodus telefoni samuti mitte. “Hoiatada ma ei saanud, et jään kauemaks, ma teadsin, et ema ja isa muretsevad, seepärast püüdsin ikka õigel ajal kodus olla. Muidugi tuli raskes eas ka väike trots, korra läksin isegi kodust ära – kaheks tunniks ja päeva ajal.”

Ei tea, kuidas õigesti kasvatada

Ülle meenutab, kuidas sõbranna ema sai kord kusagilt leti alt kaks vägevat jopet, ühe roosa ja teise helerohelise. “Mina sain roosa jope ja läksin kohe, see jope seljas, koju. Kuid mu ema oli jopet nähes millegipärast väga kurva näoga, ta ei öelnud mulle mitte midagi. Eks see jope sai siis ostetud ja makstud. Aastaid hiljem tunnistas ema, et palgapäevani oli nädal ja see oli pere viimane raha.”
Ülle ei mäleta, kuidas see nädal üle elati. Eks kartulit, porgandit oli ikka ja näljas ei ole nad kodus kunagi olnud. “Ma mäletan ema nägu… Ma olin noor ja rumal, küsisin veel emalt, kas talle ei meeldi,” meenutab naine. “Minul pole oma tütardega selliseid üllatusi õnneks ette tulnud,” ohkab kahe tütre ema naerdes. “Kuidas lapsi õigesti kasvatada, ma ei tea, eks spetsialistid teavad. Aga ega lapsed enamasti ka raamatute järgi kasva.” Ühes asjas on Ülle kindel – olgu laps millises vanuses tahes, alati peab temaga rääkima ja teda kuulata oskama. “Kui ta ei taha rääkida, tuleb ta rahule jätta, küll ta siis räägib, kui selleks õige aeg on,” teab Ülle. “Ma olen üritanud nende elu väga mitte elada ja nende tegemistesse sekkuda, see on asi, mis aitab. Pinnimine ei vii kusagile, tuleb anda vabadust ja ruumi. Ka ei ole minu lapsed kodust ära jooksnud, isegi mitte kaheks tunniks. Vahel mulle näib, et mul on lihtsalt vedanud.”
 
Laste jaoks pole kunagi piisavalt aega
 
“Laste pärast ei ole mul kunagi midagi tegemata jäänud,” kõlab naise hääles veendumus. “Kohe kindlasti ei ole mul nende jaoks piisavalt aega. Ma üritan vabadel päevadel teha lastega veetmata jäänud aeg tasa, tehes midagi koos.”
Nooremale lapsele unejutu lugemine on Üllele püha. “Isegi kui ma olen surmani väsinud ning mu lõuapärad ei taha enam pärast pikka rasket etendust sõnu ja häälikuid voolida, ei ole armsamat ja mõnusamat rutiini kui väike tütar, kes su kaissu poeb ja ennast unejutu ootele seab.”
Vanaemaks saamise peale mõtleb Ülle samuti. “Kui sul on 19aastane tütar, siis ikka mõtled, aga no tema muidugi ütles, et ma ei pea muretsema, tal on laps juba väiksema õe näol olemas. Ta ei kavatsevat niipea emaks saada.” Ülle loodab, et temast saab hea vanaema. “Isa ema nägi teleetendust “Vanaema õunapuu otsas”, pärast seda palus ta mu vanaisal ehitada puu otsa onni ja me käisime seal klimbisuppi söömas,” meenutab ta oma lapsepõlve. “Kui mul endal on sellised mälestused, siis kuidas ma saaksingi ise teistsugune olla. Ma püüan neid tavasid ja mälestusi hoida ning järgida.”