Zuzu Izmailova: olen aus ja avameelne, möödas on see aeg, kus pidime keerutama!

Züleyxa Izmailova, omadele Zuzu valiti Anne & Stiili aasta naiseks 2016. Selle puhul andis ta ajakirjale intervjuu, mis ilmus 2017. aasta jaanuarinumbris.

Kuidas sinust sai maailmaparandaja?

Maailmaparandajaks olen kujunenud elu jooksul. Mulle on alati väga meeldinud olla looduses. Bakuus, kus möödus osa mu lapsepõlvest, kastsin hea meelega tomateid ja baklažaane, toimetasin suures viinamarjaaias. Pärast isa surma kolisime Eestisse, kus meil oma aeda polnud, aga veetsin palju aega loodsuses oma koeraga, uitasin Muuga sadama lähistel metsas. Ema alati muretses! Umbes 21aastaselt sattusin loomade eetilise kohtlemise rahvusvahelise organisatsiooni kodulehele (peta.org), kus kirjutati loomade kasutamisest kosmeetikatoodete testimisel – jah, ka nende kuulsate kosmeetikabrändide juures, mida kõik teame. Minus tekkis õõvastus. Sellest ajast hakkasin uurima ka seda, mida sisaldab mu igapäevane toit. Varem ma ei jälginud näiteks e-aineid toodetes absoluutselt! Kui jäin lapseootele, võimendus teema veelgi. Tundsin vastutust.

Kas hakkasid ka taimetoitlaseks?

Enne lapse saamist olin aasta aega taimetoitlane, siiski mitte vegan. Enesetunne oli hea, energiat palju. Samal ajal olin geenitehnoloogia tudeng Tallinna Tehnikaülikoolis, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et valitud erialal õpetatav ei lähe mu maailmavaatega kokku.

Mulle tundub, et kasutegur suureneb, kui kohtud inimestega silmast silma. Mis sinu trump on?

Isiklik kontakt on muidugi hea. Mind on aidanud sarnaselt mõtlevate inimeste võrgustik, olen neilt palju õppinud. Oma tegemisi arutan alati endast palju targemate inimestega, näiteks Aleksei Lotmaniga. Kampaaniate puhul sotsiaalmeedias olen aus ja avameelne. Y-generatsioon on otsekohene. Ka mina ütlen välja ning sõnum jõuab kohale. Möödas on see aeg, kus pidime keerutama! Sotsiaalmeedias on niivõrd lihtne jõuda mõjukate inimesteni – võid tšättida ministri või kantsleriga.

Mis võiks olla su järgmine projekt?

Üks mõte, mida ma pole veel suutnud realiseerida, on kogukonna aiandid. Inimesed kasvataksid ise juur- ja puuvilja, oleks kooskäimise ja kõpitsemise koht. Tartu Vaksali kogukond on sarnase aia juba loonud ja minu unistustes on see ka Tallinnas. Rajatava superministeeriumi taga on laokil jalgpallistaadion, mille asemel võiks olla linnainimeste lopsakas aed. See omakorda võiks olla silla abil ühendatud Tuvi pargiga, mis on praegu alakasutatud – sinna lihtsalt ei satuta. Niisugune roheline oaas parandaks linna elukeskkonnana ja annaks suure tõuke, et Tallinn lõpuks valitaks roheliseks pealinnaks!

Sinu kui fotograafi käekirja iseloomustavad mustvalged dokumentaalkaadrid. Võib kõlada kuivalt, tegelikult on pildid sama elusad kui sa ise. Millised on su viimased meeldivad elamused?

Armastus ja kunst päästavad maailma. Hea meelega teeksin kunsti rohkem, meeldib muusika. Viimati avastasin Indrek Tammoja, kelle lugu “Tammetsõõr” kuulates-vaadates mul pisarad voolasid. Seal oli sarnaseid jooni meie lendorava-looga (autorid-esitajad Marten Kuningas ja Henry Laks – toim), kus puude ümber seoti paelu.

Kutsub sind veel keegi ka pärisnimega Züleyxa?

Ikka, ametlikel kohtumistel ja mu Euroopa kolleegid näiteks. Aga Zuzuks kutsuvad mind sõbrad, tuttavad ja pereliikmed.

Sa pooldad ravikanepi legaliseerimist. On sul selle teemaga isiklik side?

Mõned aastad tagasi sai mu noorem õde vähidiagnoosi. Keemiaravi kurnas temast elumahlad. Tal olid väga suured valud, kohutavalt halb ööpäev läbi. Valuvaigistid, mida arstid tal peotäite kaupa võtta soovitasid, tekitasid ägedaid kõrvalmõjusid, kuid ei leevendanud valusid. Abi sai ta ainult kanepist. Väga kurb, selle asemel, et veeta koos vähest aega, mis oli meile jäänud, pidin käima mööda nurgataguseid talle kanepit otsimas… Hollandis on ravikanepi kättesaadavus täiesti okei. Kuid meie inimesed, kes seda raviks või valu leevendamise eesmärgil vajavad, on üksi jäetud. Õe kaotamine on mind muuhulgas mõjutanud rääkima sellest, kui oluline on muuta ravikanep patsientidele kättesaadavaks.

Mis ajendab sind iga päev tegutsema?

Kõige olulisem on, millise maailma jätame tulevastele põlvedele. Selle pärast olen ma väga mures. Tunnetan, et minust on rohkem kasu tegutsedes kui masendusse mattudes – mis võib maailmas toimuvat jälgides kergelt juhtuda.

Sul on kaks last, seitsmene poeg ja kolmene tütar. Mis on lastekasvatuses kõige tähtsam?

…et nad oleksid õnnelikud ja naeratavad! Lasen neil tegutseda, tuba sassi ajada, mökerdada ja pläkerdada. Neid rõõme ära võtta ei tohiks. Rõõmustan ka ise koos nendega. Hiljuti tegime padjasõda ja läksime nii aktsiooni, et poeg ütles: emme, sa ei olegi varem kunagi nii palju naernud!

Mil moel sa lapsed juurvilju sööma meelitad?

Rimis müüakse mahedaid Eesti porgandeid ja maitsevahe on märgatav! Minu lapsed mugivad porgandeid hea meelega: toorelt, praetuna, ahjuviljana, supi sees. Porgand on nende lemmik! Ja muidugi meeldib lastele, kui nad saavad ise juurviljade kasvatusprotsessis osaleda, siis söövad nad isegi rohelist sibulat. Mu poeg on köögis väga aktiivseks muutunud. Ta oskab teha kartuliputru, võileiba, jäätisekokteili õunamahlast. Muidugi on köök pärast sassis, aga olen hakanud vaikselt rääkima, et kokk peab enda järelt ka koristama.

Kuidas suhtud nutiseadmetesse?

Väga hästi ei suhtu. Aga kuna ma ka ise palju arvutit kasutan, siis ei saa olla silmakirjalik seda lastele mitte lubades. Aga seadmete kasutamise aeg on piiratud. Multikaid ka ei taha ära võtta, üritan vaid jälgida, et need oleksid harivad. Oluline, et asjad püsiks tasakaalus, lapsed peavad olema füüsiliselt aktiivsed ja arenema.

Su kaasa tundub sind igati toetavat, kustkohast nii toreda mehe leidsid?

Tegelikult leidis mu poeg tema! Olin valinud üksikema staatuse, nähes, et kooselu poja isaga ei toimi. Õe juures peeti jõulupidu ja sinna tuli ka Joonas Laks, kes mulle kord varem ühel koosviibimisel ei olnud üldse head muljet jätnud. Lõi mulle tookord külge ja see tundus väga piinlik. Aga sellel jõulupeol võttis mu laps Joonasel käest kinni ja me läksime kõik koos tantsima. Ja see oli nii lõbus! Praegu olen ülitänulik, et kõik on nii läinud.

Rõhutad tarbimise vähendamist, ilmselgelt oled suur taaskasutaja?

Kui mul midagi vaja on, siis lähen kaltsukasse või uurin, kas mõnel sugulasel ehk seisab mulle vajalik asi kasutult. Üldiselt leiab teise ringi kaupu juba ka netipoodidest. Seda, mida kasutatuna osta ei saa, püüan osta ökopoodidest vastutustundlikelt tootjatelt.

Mida vabal ajal teed?

Kui on vaba päev, lähen loodusesse. Ostsime maale vana maja, millega on palju tööd. Lastele õudselt meeldib maal olla. Seal ei pea muretsema, et kilkamine ja trampimine segab naabreid, võib teha igasugu asju. Lähedal on metsatukk, põllud, mõisavaremed, kasvavad muulukad ja seened… Oi, see on nii äge koht, nimetame seda oma väikeseks paradisiiks. Öösel on näha tähti, linnud laulavad, tiigikeses käib elu. Mingi aeg suvel lendavad öösel valged liblikad vanade mõisapargi puude vahel hästi aeglaselt, nagu lumi või udu; nad on vist just kusagilt välja saanud ja kärbsenäpid püüavad neid.

Kuidas oma tulevikku näed?

Püüan sellele mitte mõelda. Kujutan ette küll, kuidas olen vana, mul on lapselapsed; ma ei tea veel, mida teen, aga ilmselt on mul oma kasvuhoone. Toidu hankimine on tegelikult kõigi liikide põhilisemaid tegevusi, millest inimesed on nii kaugenenud. Meil pole enam kontakti maa ega veega. Loodan, et tulevikus oleme rohkem seotud loodusega. Näen suurt rolli ühistulistel tegevustel, näiteks külade kaupa toidu kasvatamisel. Energiat saame päikesest ja tuulest. Muidugi oleks lahe, kui juba praegu nii oleks, aga liigume sinnapoole.

Loodan, et tulevikus inimesed hakkavad saama universaalsissetulekut, et neil oleks turvavõrk. Kui näed, et paljud lapsed elavad vaesuses, saades süüa vaid kord päevas koolis, või kuidas eakad ja puuetega inimesed on ühiskonnast surutud ja virelema jäetud, siis sellepärast on küll häbi. Elame 21. sajandil, mil ei tohiks enam olla puudu toidust ega riietest; vastupidi, meil on neid tegelikult üle. Kuid kunstlikult tekitatud sotsiaalne ebavõrdus jätab suure osa ühiskonnast loodavatest hüvedest ilma. Kahju, sest meil on nii pisike riik, meid on kõigest miljon, ja me ei suuda ikka kõigiga arvestada.

Palun ütle, mida me kohe saaksime teha?

Kõige lihtsam on mitte osta asju. Tarbida kõike vähem. Aidata nõrgemaid. Sellest saab juurde nii palju energiat, endal tuleb parem tunne.