Aasta jagu vabakutselise elu nautinud Hele-Mai Alamaa: ära on unustatud lihtne rõõm toidust, selle koos tegemisest ja koos söömisest

Fotograaf ja toiduraamatute autor Hele-Mai Alamaa ütleb, et on alati olnud natukene metsapoole. Kui saaks, siis veedaks absoluutselt iga ärkvel oldud tunni õues asjatades, kokates, süües, nautides. Aasta jagu vabakutselise elu nautinud Hele-Mai andis äsja välja mahuka raamatu „Metsapoole maitsed. Taimed ja toit”. Aeglustumisest või igavlemisest pole naise elus juttugi. Kuigi just tegevusetust Hele-Mai otsib ...

„Tõepoolest tahtsin võtta pikema hetke vabaks nii, et ei peaks millegi peale mõtlema, midagi planeerima või kuhugi minema. Tahtsin teha süüa, võtta kätte kaamera vaid siis, kui seda ise tahan. Kuid nagu ikka on elul omad plaanid ja nii sai võetud ette äsja kaante vahele saanud metsaraamatu projekt. Varasemalt olen raamatuid teinud kirjastusega, kus oli vaja keskenduda vaid sisule. Viimase raamatu andsin välja ise ja olla raamatu loomise projektijuhiks on üsna korralik mägi, mille otsa ronida. Samas õppisin sellest palju,” räägib Hele-Mai oma koduses söögitoas, enne kui serveeritakse kiire karulaugu-sparglirisoto. Muuseas, see on Hele-Mai neljateistkümnes raamat, milles on suuremal määral osaline.

Fotograaf ja toiduraamatute autor elab koos oma kolme pojaga – Kutt Kaaren, Laur ja Luukas – Kristiines, kuid on osa kärgperest, sest „elukaaslane” elab oma lastega mujal. Tundub, et kogu elamise keskuseks on ikkagi köök, kus enamasti midagi küpseb või praeb. Samal ajal risotoga valmib ahjus ka näiteks päts banaanileiba. Põhjuse selleks andis olukord, kus Hele-Mai kööki jõudis suurem kogus troopilisi vilju, mille „parim enne” möödas. Enamik neist rändas otse sügavkülma, suur osa ootab oma aega veel ka rõdul ja mõni banaan küpseb nüüd leivaks.