Selle n-ö mõtterännaku juures olen täheldanud üht läbivat joont, mis on elu tsüklilisus. Me tõuseme, kukume ja siis tõuseme taas. Ehk peitub just viimases elamise võti: mitte leppida järjekordse kukkumisega, vaid ikka ja jälle uskuda oma tõusu ja eelnevast isegi kõrgemasse lendu.
Igaühel meist on püsti saamiseks oma meetod. Minul on selleks teadvustamine, et nii 90% kordadest ei juhtu kokkuvõttes tegelikult midagi hullu. On väga vähe asju, mis on tõepoolest elulise tähtsusega. Üks neist on meie tervis – seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Naistena kipume suvel mõtlema rohkem oma füüsilisele väljanägemisele ja heale bikiinivormile. Ka meedia peegeldab suvel rõhutatult palju ootusi ja ebarealistlikke kehakuvandeid. Tihtipeale laulame ka ise laulu, et suvel on kangesti vaja saada tagumik pringiks ja kõht lamedaks. Sageli saavutatakse viimane karmilt lõivu makstes – seda nii tervise kui ka emotsionaalse seisundi arvelt.
Olles nüüdseks treeninud tuhandeid naisi, näen üht korduvat mustrit: naeratust ei too näole mitu numbrit väiksemad riided, kui samal ajal muutub meeleolu täbaraks ja sotsiaalne elu kuivab kokku. Meid ei tee õnnelikuks trenn trenni pärast, kui me selle tegemist ei naudi ja see ei paku vaimset lõõgastumist. Suures vormi saamise tuhinas võib jääda elu natuke elamata, märkamata ja tunnetamata.
