Olen piisavalt hea. Kas olen?

Ükskõik kui hästi elus ka ei läheks, tundub, et teistel läheb ikka paremini. Selle mõtte mõlgutamiseks ei pea olema luuser ja laiskvorst. Ka eduredeli kõrgematel astmetel turnides võib tunduda, et ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, pole see kunagi piisav. Täpsemalt öeldes: mina pole piisav.

„Lase lahti noast, mida hoiad enda kõril. Noast, mis esindab häbi, süüd, hirmu ja kahetsust.“ Need sõnad kuuluvad Elizabeth Gilbertile. Jah, sellelesamale naisele, kes kirjutas aastate eest sensatsiooni staatusesse sööstnud teose „Söö, palveta, armasta“. Aga ei, see lause ei ole katkend mõnest valmimata romaanist või loovkirjutamise harjutusest, vaid sõnad, millega kirjanik on kommenteerinud oma suhet… iseendaga.

Kuigi maailmale võib jääda mulje, et seilame parajasti karjääri või suhte absoluutsel laineharjal – tuul nügimas mõnuga takka –, siis hinges võib käia igavene madin kahtluste ja kõhklustega: kas ma saan hakkama? Kas ma olen päriselt hea? Kas ma olen oma kaaslase jaoks piisav? Kas ma ikka väärin seda vastutust, armastust, edu?