Annika Vaalma kollektsioon on inspireeritud setode kultuuripärandist - rahvarõiva lõigetest, tikanditest, seto muinasjuttudest ja kauge uurali kajast.

Kollektsioonis „57° 49′ N, 27° 27′ E“ ehk Obinitsas on kasutatud villa, peenvillast kangast, puhast siidi ning bravuurikat kuldtikandit, hõbedasi litreid ja Swarovski kristalle.

Anu Sirkase masinkudumite kollektsiooni aines tuleb tema ema aia mustritest ning ideest lihtsast ja õnnelikust elust – meekärjed oma korrapäras, meemaitse ja -lõhn, sirged aiateed saialille peenarde vahel ning viinamarjakobarad kasvuhoones. Need sensatsioonid avalduvad kudumite abstraktsetes mustrites ning rikkalikes värvides. Anu Sirkas ütleb, et mesilased on justkui inimesed – nad sumisevad õnnelikena õues, kui päike paistab ning poevad peitu, kui vihma sajab. Kui nad enam õnnelikud pole, pakivad nad kohvrid ning lendavad minema.

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaste Grete Küppari ja Maarja Palu teine ühiskollektsioon „Linna moodi“ on inspireeritud kaapotkleitidest, mida kanti üleminakuajal rahvarõivastelt linnamoele.Grete Küppari kostüüme ehivad Maarja Palu hõbeketid, mis imiteerivad võrk-kangast ja pitsi. Hõbe on jõukuse sümbol, kuid Maarja Palu on võrku jätnud augud, mis juhib tähelepanu sellele, et veel hiljaaegu ei kaotanud rõivas pärast kulumist oma väärtust, vaid seda parandati ja kanti edasi.

Katre Arula Meistrikoda on aastaid valmistanud mööblitööstuse tekstiili ülejääkidest käe-, õla- ja seljakotte. Kangajääkidest eraldi on Arula kõrvale pannud hinnalisi villa- ja vilditükke, mis nüüd eksklusiivselt OmaMoe jaoks väljundi on leidnud. Kui tõmmata paralleel metallide ja kangakiudude vahel, siis ütleb Arula, et siid võrdub kulla ja vill hõbedaga. Kollektsioon on inspireeritud taaskasutusest ja rahvuslikest motiividest, eriti rahvariide triibuseelikutest. Lisaks ehtimisest ja omanäolisusest.

Kristina Libe kollektsioon on pühendatud tema vanaonu Paulile ja vanaema Amaliele, kes olid ülimalt praktilise meelega inimesed. Nende üleüldist elustiili võiks tänapäeval kirjeldada sõnadega 𝘻𝘦𝘳𝘰 𝘸𝘢𝘴𝘵𝘦 ja minimalism. „Amalie Paul“ on sümbioos etnograafilisest ja 20. sajandi esimese poole töölisklassi rõivastusest. Enamus kollektsiooni materjalidest on pärit Itaaliast, ühest tegevuse lõpetanud kangapoest, kus naturaalsete kangaste rullide lõppe kuidagi ei raatsitud utiili saata.

Sirje Ani kollektsioon „Vanaema ja meri“ tuleb armastusest mere, kudumise ja vanaema vastu. Pikk meresõit Ruhnu kompenseeris Ani igatsust ning kauge saare rõivakunsti filigraansus motiveeris kogu kollektsiooni looma käsitsi. Imepeenete varrastega on erinevat tüüpi lõngad vikeldatud, sarnaselt Ruhnu kinnastele, kergeteks ja delikaatseteks kudumiteks.

Vilve Undi & Ulvi Kangru kollektsioon „Teelised ...“ sai tõuke Peet Areni maali „Kirikuteel“ naiste rõivaste uudsest värvikombinatsioonist ja Kristjan Raua graafiliste joonistuste „Tähtede all“ kollakas-pruunist koloriidist. Kollektsioon uurib ilusaks olemise kunsti ja selle arengut läbi aja, milles traditsiooniline käsitöö põimub uute Euroopalike trendide ja kaasaegsete tähendustega.Kollektsioon on täis detaile ja külluslikke mustreid ning erinevaid kihte, mis ometi maalähedaselt ühte sulavad ja jätavad rustikaalse, kuid minimalistlikult puhta tulemuse. Rõivaste taga on Vilve Unt ja peakatted ehk tanud on loonud Ulvi Kangru.

Jaga
Kommentaarid