Iga kord temaga juteldes sugeneb vestlusesse ka koolipapalik moment – olgu kasvõi telefonikõne, targemaks saab kindlasti.

Kodu

„Elu annab ikka kanni! Siis ahastad ja nead, hiljem mõistad, et see oli päris õige asi, sest muidu sa ei oleks elumuudatust teinud,“ mõtiskleb Toomas. „Paar aastat tagasi pidin oma kodust kiiresti välja kolima, uue elamise leidsin just siin, Lauteri pargis.“

Seinte ääres on kõrgetesse riitadesse laotud moeajakirjad 1980ndate lõpust. Elutoas laiutab valgustite kollektsioon: on art déco vaimust kantuid ja 1970ndate plasti valatud konnakulleseid, aga ikka on Toomasel tunne, et valgust jääb väheks. Köögiseinal oranž triip kui varane Mondrian, heas toitumuses monstera laial aknalaual. Basenji tõugu kebjas Ra, hellitavalt Rašulja või Sulja, oli Toomase hea sõbranna Esta koer. Kui Esta siitilmast läks, jäi Ra Toomasele. See Anubis-koer võib paari käpaviibutusega päiksepaistest võluda paduvihma, rahe või Colorado mardikad.

„Ra! Kas tuled ka pildile?“

Ra aga kaabib diivanilt – ja ühes sellega foto kompositsioonist – oma peentel koibadel minema kui tuulispask. Siinkohal avaldub Toomasele iseloomulik joon: ta võib juhuslikust sähvatusest kasvatada terve spektaakli. Nüüdki. Põgus püütud hetk – Ra, käpp nõudlikult püsti, Toomas, kahtlustav pilk prillide taga – loob Toomase esituses naljaka kahekõne, mis „brechtilikus plakatlikkuses etendab kunstniku ning muusa igavest koos- ja vastuolu“.

Catwalk köögiakna taga...

...kulgemas 80meetrisel hämaral alleel, Toomas hommikuti justkui vaatetornis. Esialgu püüdis ta end varjata stalinistliku akna põses, siis lõi käega. „Isegi kui keegi sealt alt üles vaadates näeb minu sakris frisuuri, siis ilmselt esimest ja viimast korda. Mälu on lühike,“ ütleb ta. „Aastatega on tulnud ka suhtumine, et why should I care (miks peaksin hoolima)? Ma ei viitsi võtta poose – siis poseerid ka magades, unenäodki muutuvad päevaseks proosaks.“

Veel hiljuti nägi ta seal all naabrimees Mats Traati andmas fännile raamatusse autogrammi. Ta näeb uusi tulijaid – ukraina vanaisa lapselastega, kaksikud poisid valgete põlvikutega ja tüdrukuke „kringliteks“ palmitsetud patsidega. Ning püsiolijaid, noori emasid, kes vahivad rohkem telefoni kui oma lapsukest vankris. Ta teab peast kõiki ümbruskonna koeri, keda seal jalutatakse, teab isegi seda, mispidi. Toomase horoskoop algavaks päevaks on: vaata esimest hommikust koera, kõnnib see päripäeva, tuleb päev enam-vähem, kui vastupäeva, lähebki teisiti.

Ma ei viitsi võtta poose – siis poseerid ka magades, unenäodki muutuvad päevaseks proosaks.

Milline on vilets päev?

„Siis, kui ma ei tunne vaimustust,“ vastab Toomas. Kirjeldab märtsipäeva, kus jääst sulanud sillutisel pooltõmmatud konid segunevad koerajulkadega ja madal päike läbi trammiakna kipitab silmas nagu rohehallitus. Midagi varase Alveri ja Luige vaimus.

Interjöörid, mida luua

1990ndate lõpus arvas Toomas, et fotograafia jääb tema viimaseks kannapöördeks. Oli ta neid ju teinud mitugi puhku. 1980ndatel õppis kolm aastat ülikoolis arstiteadust, käis kaks aastat Hermaküla stuudios Vanemuises, siis astus lavakasse, lõpetas XII lennu, tuuritas lauljana mööda Euroopat ringi Hortus Musicusega. Kuid foto kõrvale tekkis ka interjööride loomine. „Ruumi kujundamine on suurema pidemega kui foto,“ tõdeb ta. „Saan tellijaga tuttavaks, aga kui minu lõhn ja pulsilöök tema omaga ei ühti, siis tööd vastu ei võta. Ütlen alati, et loodav ruum peab olema tema nägu. Vahel klient räägib mulle tasakaalustatud liivabeežist ja hallist, aga lõpetab värvipilgariga, sest me oleme sootuks värvilisemad, kui endale ette kujutada julgeme. Personaalsed interjöörid ei pruugi olla romaanid, aga kindlasti on nad värvikad novellid. Ma ei suuda teha ühiskondlikku interjööri. Luues sa nagu nüliksid oma naha, pargiksid selle parimate ideedega ja polsterdaksid kogu tellitud pinna moel nagu tellija soov. Välisukse käepidemed, magamistoa täissiidist tapeedid, parketilõiked, peegliraamid ja dessertlusikad... Teha seda ühiskasutuses olevas ruumis oleks mõttetu enesepaljastus.“

Toomas Volkmann ja Ra.

Vanade raamatute pood

Üle viie inimese seltskonnas ei suuda Toomas enamasti taluda. Talle piisab ühest raamatust.

„Kunagi ütles Ann Tenno (fotograaf – toim), et tal on aegu, kus ta ei saa nägusid vaadata. Minulgi on terveid pikki perioode, kus ei taha midagi jäädvustada,“ tunnistab Toomas. „Tekib tunne, nagu sulle oleks antud ühekordne priipääse ja uksel korjatakse moblad-kaamerad ära. Mul pole veel diagnoositud Alzheimerit, miks ma peaksingi kõike paaniliselt jäädvustama?! Ja kui peakski tulema Alzheimer, siis poleks ju neist ääremärkustest mingit tolku. Sealt edasi tekib juba tundmus, et ma ei taha kedagi näha ega kellegagi rääkida, pigem loen.“

Katoliiklaseks ristituna nimetab Toomas end eneseirooniliselt „halvaks vennaks“, kes pühapäeval kirikusse ei lähe. Tema hingamispäeva missa toimub raamatupoes, iseäranis antikvariaadis Raamatukoi. „Olen sellise sünnidaatumiga, et minu ümber olid lapsest saati kogu aeg raamatud. Ma ei mäleta kodust tapeedimustreid ega vaipu, aga mäletan maailmasid riiulites reas,“ sõnab ta. „Oscar Wilde’i ma ei julgenud lugeda kuni viieteistkümneaastaseks saamiseni. See hirmus lilla, ütles mu isa tema kohta. Aga lõpuks Wilde mulle nii palju ei meeldigi, ükskõik mis värvi kriiti peos hoidis.“

Buss või tramm

Ühel hilisõhtul astus Toomas välja. Kõht oli tühi, ta kavatses osta midagi odavat ja ebatervislikku, just seda, mida haaratakse enne poe sulgemist.

Mööda sõitis buss.

Üks maailm liikus kohast teise. „Näed vaid inimeste anonüümseid profiile, rahulikult istumas, kulgemas samas suunas. Kummastav, kui palju saladusi nende isikus tassitakse mu silme eest läbi ja ma ei saagi neid kunagi teada,“ lausub Toomas. „Ka Londonis elades (fotograafiaõpingutel 1993–94 – toim) istusin sageli kohvikus tänaval ja vaatasin möödumas erinevaid galaktikaid.“

Ka talle endale meeldib sõita, nõnda et keegi teine roolib. Vanasti sõitis ta mõnikord niimoodi bussiga mitu tiiru, ja lõpp-peatuses pöörangut sooritav buss ainult kinnistas tunnet, et ta kulgeb lõputus heeliksis.

San Rocco kirik Veneetsias

„Ma tahan, et inimestega koos veedetud aeg oleks produktiivne, mul ei ole aega „kilgitantsuks“, ütleb Toomas. „Kas sa tead, mis on Stendhali sündroom? Mind tabas see aastal 1993 Veneetsias, suhteliselt askeetlikus San Rocco kirikus,“ kirjeldab ta kunstiteostest põhjustatud tugevat afekti; psühhosomaatilist seisundit, mida iseloomustavad südamepekslemine, minestus, isegi hallutsinatsioonid. „Lihtsalt läks silme ees mustaks ja hakkasin nutma, nende vormide kultuuriline rikkus ja esteetiline erisus lihtsalt tappis mind ühel hetkel; kõik see, mida olin näinud raamatutes, astus sealt välja. Piinlik... Mõtle, 1.90 pikkune „latt“ kukub keset kirikut pisarais kokku ja sõbrad peavad teda püsti vedima.“

Kõrged hooned

Radissoni hotelli vorm on Toomase meelest võrratult ilus. Iga kord sellest möödudes seisatab, ajab pea kuklasse ja hüüab mõttes kiitust.

„Huulpulksed feministid võivad mind küll põlema panna, aga suva, sest mulle meeldib vertikaal – see suur tahe, mis tõuseb maast taevasse ja toob isegi diagonaalsesse kompasse ärevust,“ ütleb Toomas. „Kõrgehitised on maskuliinsed urbanistlikud monumendid. Mulle meeldivad ka koledad kraanad ja Norman Fostri Gherkin, „Kurk“ Londonis, falloslik disain. Indias pestakse lingamit hommikuti piimaga ja keegi ei räägi siinkohal kürvast. Vertikaal annab võimaluse eristuda. Horisontaalis on kõik samal tasapinnal nagu mannapuder, aga vertikaal on nagu šikk dessert restoranis, kus jäätisele kuhjatakse otsa vahvel ja kirss ja vahukoor ja šokolaadipuru! Mind ei ole šovinismis süüdistatud. Aga see, mille eest kunagi naishääled võitlesid, on lõplikult kätte võidetud: meesfotograafid on vahetunud naisfotograafide vastu. See suund on muutunud nii jõuliseks, et mõnikord mõtlen: kuhu jääb fotograafias mehe pilk naisele?“

Lõuna-Eesti

Lapsepõlves oli Toomase kodukohas üksainus mägi, millest end alla rullida või suuskadel laskuda, tundus meeletult kõrge. Kunagi kahekümnendates eluaastates läks ta seda otsima ega leidnud. Selgus, see oli väike küngas... Toomasele meeldib hirmsasti Tartust lõuna poole sõites avanev panoraam. „Ja kui jõuad Otepääle, need pinnavormid kui kumerad puusad, pringid rinnad ja põsesarnad!“ vaimustub ta.

Toomas Volkmann.

Linn

Imelik, aga maanurgast pärit inimene võib mõjuda suurlinlikumalt kui põlislinlane. Nii ka Toomas, kes on sündinud Kivi-Vigalas. „Maalapsena mul ei olnud suvevaheaegasid,“ meenutab ta. „Kurgid, varane kartul, porgandid, veel mingid asjad; muru, mida igal kolmandal päeval ümber maja pügada. Jänesed, lambad, sead...“ Toomas teab täpselt, et „Tõe ja õiguse“ lause töö tegemise ja vaeva nägemise kohta läks edasi. Aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel kehtis ka tema maale jäämise võimatuse kohta.

Ehk on tema urbanismi-armastus pärit nondest päevadest lapsepõlves, mil Audrus pandi asfalti? Ta kraapis oma küünte alla bituumenit, nii sai seda hiljem nuhutada. „Metsas ma üle kolme päeva vastu ei pea,“ kinnitab ta. „Võin seal olla vaid viisakusest, nii kaua kui küüned kasvavad piisavalt pikaks, et saan jälle nende alla asfalti tõmmata.“

Sauna tänav oli lihalik ja paheline, seinad oleks kui tilkunud higi; praegu on see lihtsalt üks munakivine tänavajupp.

Toomasel on kahju, et linn kui niisugune on kaotanud oma seksapiili.

„Seksuaalsus on kolinud netti. 15–20 aastat tagasi oli see avalikult nähtav, parkides, bussipeatustes. Sauna tänav oli lihalik ja paheline, seinad oleks kui tilkunud higi; praegu on see lihtsalt üks munakivine tänavajupp,“ lausub ta. „Mul pole probleemi olnud sättumusega tööde osas, aga ma ei ole ka mingi põlev geilipp. Võib-olla on mõni töö seetõttu ära jäänud, aga võib-olla olen just tänu sellele mõne saanud.“

Ühine ruum lähedastega

Toomasel on üks Comme des Garconsi parfüüm, ta haistab sellesse tembitud nitrolakki ja teetööliste sigaretisuitsu. Ning kuna seda villitakse pudelikestesse ja müüakse, siis, järeldab ta, ei saa olla tema ainuke hull, kellele see peale läheb. Kuigi ta ei suitseta juba neli aastat.

„Olen täiesti moraalitu. Mingi asi sai lihtsalt otsa. Sel hommikul sigaret põles filtriks mu käes, ma lihtsalt ei tahtnud seda enam,“ ütleb ta.

Kas samamoodi on juhtunud ka inimestega?

„Ei ole,“ vastab ta. „Suhtes alati eeldan, et mida rohkem oled suutnud ühes ruumis olla, seda lähedasem peaksid teisega olema. Inimesed, kellega olen pikalt koos olnud, on öelnud, et kuule, see kõik võib muutuda. Olen siis haavunud ja solvunud, sest ei ole sellest aru saanud. Kui sa kellegagi koos olla ei taha, siis oled kogu aeg mingite lõikumiste keskpunktis, kõigi võimaluste hetkes, ja lähed lihtsalt kõrvale... Aeg peaks panema asjad paika. Mu kodu on kellasid täis. Kui tõstan pilgu, siis tahan aega näha, mitte tippida selleks mobiilis neljanumbrilist koodi või sõrmemustrit, no way! Võib ju küsida, et mis ma selle ajaga teen? Ma ei arva, et mina olen nii tähtis. Aga kui tulla tagasi fotograafia juurde, siis minul on pildistatavate ees vastutus. Nemad peaksid minust alles jääma mingisuguste ikoonidena, mina lihtsalt olen selle hetke juures olnud. Nagu ämmaemand, kes ka ei mäleta iga vastsündinu nägu, aga püüab ta vastu võtta parimas konditsioonis ja anda elule üle.“

Inimkeha

Viimase paari aasta sees on ebaõiglaselt vara lahkunud kaks olulist inimest Toomase lähiringist. Ta on märganud, et suhtleb mõlemaga mitu korda päevas. „Vaatan, et käin läbi fantoomidega, kui elusaid inimesi on ümber küll – kas nende ainuke võimalus tähelepanu saada on kõrvad pea alla panna?! Aga lähedaste sõprade lood ongi sinu lihasse sisse kirjutatud,“ usub ta.

...kus kõik on tallele pandud

On foto tänapäeva maailmas devalveerunud?

Toomas suhtub pilkavalt pidevasse selfitamisse, nimetab seda „surimaskide võtmise“ hüsteeriaks. „Algselt võeti surimask tõesti kadunukeselt,“ selgitab ta. „Aga siis leiti, et hea oleks seda teha veel toonuse juures elavalt, mitte kui härra Gravitatsioon on oma töö teinud või tekkinud on koolnukangestus, rigor mortis.“

Tapad „elujoone“ ja võtad välja ühe hetke, andes sellele võimaluse elada igavesti.

Foto töötlemisel seisab Toomas oma portreteeritule väga lähedal. Inimene on tema ees niivõrd suurelt, nagu ise end eales pole näinud.

„Mulle siiamaani meeldib foto kasinus,“ ütleb Toomas. „Sa pead oskama loobuda – nii pildistamisel kadreerides kui ka hiljem kaadrit valides. Tapad „elujoone“ ja võtad välja ühe hetke, andes sellele võimaluse elada igavesti. See on foto paradoks. Kui maailm läheks põlema ja kuhugi kivi alla jääks mingi üks pilt – et see siis oleks ka väärt „lugema“ inimest tulevikus! Olen kaotanud väga palju pilte arvuti kõvaketta pealt, aga need, mis negatiividel, on alles. Isegi nood, mis tegin neljateistaastaselt: kraavipealsed, lage põld, hunnik ellipsiteks kerinud traati keset lumist välja.“

Tekst ja fotod: Tiiu Suvi

Toomase lemmikud

Tekst

„Kannibal“ (1936), Betti Alver. Mu meeletu muusa.

Kunst

Freskod „Viimne kohtupäev“, „Ülestõusnud“, „Neetud“ (1499–1504), Itaalia, Duomo di Orvieto. Kunstnik Luca Signorelli. Jumalik komöödia.

Hoone

Brutalism Napolis. Casa del Portuale (1969–1978). Arhitekt Aldo Loris Rossi. Jõu triumf.

Interjöör

La Villa Planchart (1953–1957), Venezuela. Arhitekt Gio Ponti. Nii võiks paradiis välja näha.

Koht

Argentina, Buenos Aires, Sexto Panteón, üks maailma suurimaid nekropole. Maa-alune labürint, kaheksakordsed kirst-riiulid, umbes 400 000 lahkunut, varajase brutalistliku (maastiku)arhitektuuri tähtteoseid. Arhitekt Fulvia Villa, daam, kes andis vormi nii olevale kui ka läinule Buenos Aireses.

Belvedere vaateplatvorm Pfingstbergis Preisimaal. Ehitatud kuningas Friedrich Wilhelm IV tellimusel (1847–1863). Ratsionaalse ilu triumf.

Parfüüm

Cuiron (2002). Nahk, tubakas, konjak, must ploom. Disainer Helmut Lang. Past Perfect.

Jaga
Kommentaarid