Tallinna kunstigümnaasiumi direktor: kuni inimene pole näinud last, kes endale haiget teeb, siis talle ei jõuagi kohale, et on vaja muudatusi

„Tervitan hommikul õpilasi uksel – mõnele lapsele on see ainus hetk päevast, mil keegi temaga räägib,“ ütleb Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults, kes rakendab juhtimises start-up-maailmast saadud teadmisi ning usub, et on viimane aeg tõmmata Eesti hariduse viltune PISA-torn otseks.

Kui Mari-Liis ruumi astub, peatuvad kõik pilgud temal. Tean, sest esimesel kohtumisel küsisin minagi teatud aukartusega, kes see on? Pikk ja sihvakas, mõõdukalt reserveeritud, Hollywoodi naeratusega.

Mari-Liisi oreooliks on karisma, mis käib temaga kaasas nii koolikoridorides kui ka Botiku hoovipeol. Ta on julge ja sirge jutuga. Ei usu, et asju peaks tegema nii nagu alati ja et kool on mugavalt muutumatu paik, kus asju pähe õppida. Ta pole petlikult vaga ega piltlikult valge põllega: „Igas koolis on kiusamist, nagu ka põõsa taga suitsetajaid – milleks seda eitada.“