JÄRJEJUTT | II osa: Koduotsingud Lõuna-Prantsusmaal: hilinevad maaklerid ja vestlused automaatvastajatega - c´est normale!

Ühel märtsikuisel hommikul mõtles Juta, et mis oleks, kui koliks Prantsusmaale. Nelja kuu pärast pakkis neljaliikmeline pere kohvrid ja kolis lõputute lavendlipõldude poolest tuntud Aix-en-Provence´i. Juta hoiab meid Anne & Stiili veebis igakuiselt oma seiklustega kursis.

Juba esimesel päeval peale Prantsusmaale saabumist saame aru, kui mõnusalt palju aega kõigil on. Toidupoes on kassa taga järjekord, aga kahe toote skanneerimise vahele jõuavad müüjad omavahel terve eileõhtuste juhtumiste jada edasi anda. Käed sel ajal otse loomulikult puhkavad. Kuna meil kiiret pole, siis see paneb muigama. Tegelikult väga mõistlik viis, kuidas mitte end tööga läbi põletada, arutame omavahel.

Päriselt saame siinsest aja venivusest aru juba oma Aixi teisel hommikul kui meil on kokku lepitud ühe korteri vaatamine. Saabume eestlaslikult punkt kell 10. Viie minuti pärast saabub Claire, kes on meie Eva Maria ehk Manni, nagu me ise teda kutsume, prantsuse keele õpetaja ja kes on võtnud oma südameasjaks meile hea elamine leida. Alguses ütleb ta, et ärge muretsege, Provence´s on täiesti normaalne saabuda 15 minutit hiljem kui kokkulepitud. Täidame aega sellega, et uurime kohalike koroonapiirangute kohta. Claire räägib tõsimeeli, et alates 1. juulist pole ühtegi piirangut, aga need olid niikuinii vabatahtlikud. „Aga me oleme ju Lõunas, siis on kõik ... vabad!“. Kõik olevalt puhtalt südametunnistuse järgi - kes tahab, see täidab eeskirju, aga kui keegi ei taha, siis ei saa teda ju selleks sundida.