Psühhoterapeut: on 70aastaseid, kellel on rohkem naiselikkust ja seksapiili kui 40 aastat noorematel

Vananemine on elu loomulik osa, ent sellegi poolest püüab suur hulk inimesi seda nii palju edasi lükata kui võimalik. Võib öelda, et mõni suisa kardab seda. Aga kas tasub? Gestaltpsühhoterapeut Mirjam Püvi annab nõu.

„Täisverelist elu tuleb elada nüüd ja kohe. Ülejäänu on illusioon – nii minevik kui ka tulevik. Praegu on mul sellised küünarnukid, põlved ja nägu ning need ei lähe nooremaks.

Meenub ühe kliendi lugu. 25aastaselt ei sallinud ta oma keha. Kümme aastat hiljem aga vaatas, et appi, kui ägedad rinnad mul olid. Kahetsusega, et miks ta neid küll varem hinnata ei osanud. Kuna ta oli olnud kriitiline oma välimuse suhtes, ei tunnetanud ta ka oma keha ega nautinud selles olemist. Aja jooksul muutus ta teadlikumaks, hakkas seksi ja iseennast rohkem nautima. Ja olgugi et rinnad polnud enam samas vormis, mis nooremana, jõudis ta punkti, kus oli õnnelik, et tema keha tunneb. Just seesama arusaamine on oluline – ma võisin küll olla noorem ja ilusam, aga ei tundnud end hästi. Nüüd olen võib-olla rohkem gravitatsioonile allunud, aga tunnen ennast ja olen õnnelik.

Ilu ja naiselikkust saab alati au sees hoida. Just eile rääkisin mehega tema vanatädist Ellist, kes tantsis oma 70. aasta juubelil laua peal, ise punases maani sametkleidis. Ma kujutan vaimusilmas ette, et sellel naisel oli naiselikku jõudu, seksapiili ja sära enda ümber rohkem kui mõnel 30–40aastasel, kes elab sisemisest kompassist mööda.

Öeldakse ju ka, et sa kas kannad ühe või teise soengu ja kleidi välja või ei. On selge, et sisemust pole võimalik välimusest lahutada. See, mida kannan või kuidas välja näen, on minu isikupäraga kooskõlas. Miks siis mitte ka 80aastaselt tangot tantsida?“


Loe ka: Anu Saagim ilusüstidest: olen öelnud, et ära igaks juhuks rohkem tee, sul see kabanoss tõuseb juba ninani