Emotsionaalne söömine kimbutab elu jooksul enamikku naisi: olin nagu salasöödik, kes teiste ees ei patustanud

Emotsionaalset söömist peetakse peaasjalikult „naistehaiguseks“. Olen samuti üks selle deemoni küüsis vaevlejaist, kes on kippunud oma muredele lohutust otsima külmkapist.

Raske on anda täpset daatumit, millal minust stressisööja sai. Olin teismeeas see tüdruk, keda sõbrannad ei jõudnud ära kiruda – võisin süüa valimatult kõike, ilma et see oleks mu välimusse mingitki jälge jätnud. Kaal püsis vankumatult paigal. Vistrikke sattus näkku harva. Seega isegi kui mul oli probleeme, oskasin vaevalt seda endale kuidagi teadvustada. Ehk ei oskaks tänini, kui minu kaal ei oleks naiseikka jõudes kõikuma löönud.

Arusaamine, et mul on kombeks oma tundeid seedida eriti sõnasõnalisel viisil – neid ühes hea-paremaga alla kugistades –, tuli ajapikku. Vististi ülikooli ajal. Kasutasin toitu aina rohkem stressi eest põgenemiseks, negatiivsete emotsioonide vaigistamiseks ja positiivsete võimendamiseks. Selle vahega, et enam ei jäänud see kajastumata minu väljanägemises. Varem piitspeenike tüdruk pidi hakkama ühtäkki kaamera ees väga hoolikalt külgi valima. Rahulolematus oma kehaga valas ainult õli tulle.