Kas minna lahku või panna suhe pausile? Suhtenõustaja annab nõu

Tean, et vahel soovitatakse suhtepause, kuid minu töös ei ole need tulemuslikkust näidanud. Eriti kui pausile minnakse määramata ajaks ega jäeta uksi võimalusteks lahti. Jutu järgi seda tihtipeale küll tehakse, aga tegelikult põgeneb üks pool kergendusega lahinguväljalt või igavuse käest eemale.

Paraku näen oma töös, et aja maha võtjad teevad seda uuesti ja uuesti. Tülid paisuvad aina suuremaks ja lahusolek venib iga korraga pikemaks. Need põhjused, miks koos olla ei taheta või ei suudeta, pole kuhugi kadunud. Kui hakatakse neid otsima, lahkama ja suhet tervendama, minnakse ikkagi lahku. Pausi võtmise põhjuseks on juba algul see, et keegi tahab midagi muud. Olen palju näinud olukordi, kus paarid tublilt naasevad oma raskete perekohustuste juurde, kuid pärast aastaid kestnud kannatusi suhe ikkagi laguneb.

Kui sul hakkavad peas keerlema pausimõtted, siis kaalu ka lahkuminekut. Vaata, mida intuitsioon ütleb. Kui tunned, et sul on väga kahju, ja jookseksid mõttes ta sülle tagasi, pole pausidest kasu, peaksite õppima reaalajas suhtlema. Kui aga lahkuminekuplaan toob südamesse kergendustunde, siis on laual midagi suuremat kui suhtepaus. Ja mida paus siis parandaks või keda aitaks, kui sa tegelikult ei taha temaga koos olla? Teema on väga keeruline ja tundlik, sest liiga kiire jalgalaskmine võib olla ka ennatlik. Toon näite: olete viis korda väljas käinud, sa märkad tema juures mõnda häirivat pisiasja ja jätad ta seepeale igaks juhuks kohe maha, sest „tõeline“ armastus on täiuslik ja seal ei käi midagi kunagi närvidele. Kuskil on igaühe jaoks keegi ja kui ta on loodud minu jaoks, siis saab ta olla ainult täiuslik. Kahjuks ei ole sinu jaoks kedagi loodud. Päris imelik oleks, kui sina oleksid loodud kellegi teise jaoks.