Signatuurparfüüm - mis see on ja kuidas seda leida?
Laias laastus võib signatuurparfüüm olla lihtsalt lõhn, mis on hakanud pika kandmise peale omanikuga seostuma. Tavaliselt on see lõhn, mida oleme kasutanud nii kaua, et selle otsasaamisel tunneme, nagu midagi oleks puudu ja ostame esimesel võimalusel uue pudeli. See on lõhn, mis paneb meid tundma enda nahas mugavalt ja enesekindlalt. Kuidas aga leida see üks parfüüm, mis saab igas kategoorias linnukese kirja, kui igal aastal paisatakse turule üle saja uue? Kust ometi pihta hakata? Olles ise selle tee läbi teinud ja parfüümiblogijana asja uurinud, annan mõned ideed, mis loodetavasti aitavad signatuurparfüümi leidmise suunas edasi liikuda.
Tea oma tüüpi
Parfüümid jagunevad peamiselt viide kategooriasse: lillelõhnad (näiteks Elizabeth Ardeni “5th Avenue”), idamaised (YSL-i “Opium”), puidulõhnad (CK “Euphoria”), tsitruselõhnad (D&G “Light Blue”), gurmeelõhnad (Mugleri “Angel”). On palju alakategooriaid, nagu puuviljased lillelõhnad (fruity florals) või idamaised puidulõhnad (oriental woody), palju lõhnu on lausa mitmes kategoorias, kuna sisaldavad nii lilli, puitu kui ka kommi. Selles mõttes on tänapäevane parfüümimaastik väga põnev.
Parfüümitüüpide tundmine teeb otsingud lihtsamaks ja nii ei peagi eksinu kombel kogu lõhnaosakonda läbi käima. Teades oma eelistatud kategooriat, otsi internetist lisainfot ja tutvu teiste sarnaste lõhnadega või palu klienditeenindajal endale midagi soovitada. Näiteks kui väga meeldib Chaneli “Coco Mademoiselle”, aga sinu kolleeg ja ema (ja ämm!) juba kasutavad seda, see tundub liiga magus või muidu mitte päris õige, võib uurida teisi sama kategooria lõhnu või liikuda edasi mujale. Alati tuleks tähelepanu pöörata sellele, mis lõhna juures meeldib või ei meeldi. Lõhn on emotsioon ja just emotsioon juhatab lõpuks selle õigeni.
Nuusuta ja varu aega
Signatuurlõhna leidmine ei käi üleöö. See võib võtta nädalaid, kuid, isegi aastaid. Kõige meeldivam selle juures on protsess ise. Mäletan, kuidas käisin ise signatuuri otsides alatasa poodides ringi ja piserdasin üht-teist peale – aga mitte rohkem kui kaks-kolm korraga, muidu satub nina segadusse. Otsisin testreid, lugesin arvustusi, küsisin alati, mida keegi parajasti kannab. Vedasin ninaga tuult nagu hurdakoer, päris tõsiselt. Lõhnanäidiseid ja originaalpudelist villitud proove saab soodsalt näiteks Ebayst; firma nimega Scentbird aga saadab registreeritud liikmetele lausa igakuiselt 8-milliliitriseid pudelikesi, mille väärtus 14,95 dollarit ehk umbes 12,60 eurot. Reisimas käies tasub kindlasti külastada Sephorat, kust võib lõhnanäidiseid küsida tasuta, ilma et peaks midagi ostma.
Parfüümil tuleb alati lasta nahal settida, et kõik kolm faasi – tipu-, südame- ja põhjanoodid – ilusti välja tuleksid ja oleks võimalik hinnata parfüümi täielikku lahtirullumist. Mõni lõhn on neli tundi hiljem totaalselt erinev kui alguses ega pruugi üldse sobida meie kehakeemiaga. Parfüüme tuleb alati testida mitu päeva järjest ja hästi niisutatud nahal. Eri päevadel võib parfüüm tunduda erinev, kuna siin mängivad rolli ka faktorid, nagu ilm, niiskustase ja hormoonid. Esimese viie minuti jooksul tehtud otsused tavaliselt signatuurlõhnani ei vii.
Vaata ka pakendit
Parfüümi ja selle karbi värv annab aimu sisust – see ei ole ainult müügitrikk. Tootjad mõtlevad väga hoolikalt nii pudeli disaini kui ka vedeliku värvi peale ja üldmulje on äärmiselt oluline. Roosad parfüümid lõhnavad tavaliselt magusalt või pisut puuviljaselt (Lancome'i “La Vie Est Belle”), kuldsed on reeglina klassikud või ajatu maiguga lillelõhnad (Chaneli “nr 5” ), rohelised, sinised või läbipaistvad pudelid peidavad endas kas metsa-, mere- või tsitrusehõngulisi aroome (Issey Miyake'i “L'Eau d'Issey”, Davidoffi “Cool Water”, DKNY “Be Delicious”). Lillad ja punased pudelid sisaldavad sügavamaid puidu- või marjalõhnu (Guerlaini “Samsara”, Lancome'i “Midnight Rose”). Lõhn, disain ja värv peaksid üksteist toetama ning olema osa tekkivast sümpaatiast (või antipaatiast). Muidugi ei tasu lõhna osta pelgalt pudeli tõttu ega ka mitte sellest kauge kaarega mööda käia, kui disain ei kutsu. Riiulite vahel ja internetiavarustes iseseisvalt orienteerudes võiks siiski meeles pidada, et sisu ja pakend on enam-vähem tasakaalus.
Mina või mitte-mina
Igal parfüümil on oma iseloom, profiil, mis on loodud juba eos tarbijat silmas pidades. Loeme ju kampaaniatekstidest, kuidas see või teine on mõeldud kas sensuaalsele, elurõõmsale või väljapaistvale naisele, meeste puhul riskialtile, sportlikule, modernsele ... Lõhna nuusutades kerkib sageli silme ette kindel naise- või mehetüüp ja on ju suurepärane, kui see profiil ühtib kandja omaga. Ei juhtu niisama, et olles näiteks loomult rõõmsameelne ja sõbralik, hakkab meile meeldima näiteks Marc Jacobsi “Daisy”, samas värske õhu ja spordi armastajad leiavad uue lemmiku Dolce&Gabbana “Light Blues”. On ju tõsi? Potentsiaalne signatuurparfüüm peaks olema tuttavlik-turvaline juba esimesest kandmisest peale. Kui lõhn tundub kuidagi võõras, “see pole mina”, isegi mitme päeva pärast, tuleks võib-olla edasi liikuda.
Kui vahel lõhn otseselt ei meeldi, kuid miski ikkagi nagu tõmbab, tuleks kauem katsetada. Ehk avab see alguses mitte nii mugav lõhn ukse mõnda seniavastamata nurka meie teadvuses, mida tasapidi avastades õpime end paremini tundma ja projitseerima? Nädalaid või isegi kuid hiljem selle “imeliku” juurde tagasi tulles võime leida, et tegemist on justkui vana sõbraga … Signatuurparfüüm võib olla lõhn, mida aja jooksul taas ja taas “külastame”, kuni see päris omaks saab.
Signatuur ei tähenda monogaamiat
Signatuurparfüüm on äärmiselt prantslaslik kontseptsioon, prantslannad nimelt on kuulsad ühele ja samale lõhnale truuks jäämise poolest. Samas on prantslased kuulsad ka … armukeste pidamise poolest. Sama lugu on parfüümiga – signatuuri omamine ei tähenda, et tuleks omada ühte ja ainsat ning seda siis elu lõpuni iga päev kanda. See poleks võimalik kahel põhjusel. Esiteks, aastaaegadest tingitud õhutempteratuuri kõikumise ja teiseks, kehakeemia muutumise tõttu. Mitte ilmaasjata pole loodud eraldi lõhnu suveks ja talveks. Külmal ajal kantavad raskemad, magusamad lõhnad võivad suvel suisa südame pahaks ajada. Parfüüme tuleks regulaarselt vahetada või siis lihtsalt teha parfüümivabu päevi, kuna nina harjub ühe ja samaga ära ning lõhna tundmiseks tuleb aja jooksul doose aina suurendada. Naistele mõeldes võivad parfüümi lõhna või siis seda, kuidas me parfüümi tajume, muuta ka kuupuhastus ja üleminekuaeg.
Kuni surm meid lahutab?
Suur müüt on ka see, et signatuurlõhna peame kandma elu lõpuni. Mõned inimesed muidugi nii teevad. Üleüldse oleme siin jagatud kahte põhikategooriasse: need, kes kasutavad ühtesid ja samu ega kujutaks oma elu nendeta ettegi (minu elukaaslane näiteks on kandnud Calvin Kleini lõhna “Eternity” juba vähemalt 15 aastat) ja need, kes tüdinevad kiiresti ning tahavad aina uusi ja uusi elamusi. Sellest lähtuvalt võiks enda jaoks läbi mõelda ka signatuurparfüümi kontseptsiooni: kumba liiki inimene olen mina? Kas on mõeldav, et jään ühe ja ainsa juurde, või armastan pigem vaheldust?
Aastatega meie maitse muutub ja pole põhjust, miks peaksime signatuurparfüümist vägisi kinni hoidma. Parfüümiga on nagu veiniga – mida vanemaks saame, seda kuivemat eelistame. Noored neiud armastavad üldiselt kas magusaid või värskeid lõhnu ja pole kokkusattumus, et kuulsused paiskavad müügile just seda liiki parfüüme. Britney Spearsi “Fantasy” võib olla noore neiu signatuurlõhn kuni hetkeni, mil ta avastab, et maailmas on ka teisi lõhnu ning on valmis katsetama ka näiteks puidu- ja muskusenootidega. Ja nii võib-olla mitu korda järjest. Selline väljakasvamine võib tegelikult juhtuda igaühega ja igas eas.
On hea, kui üks ja sama parfüüm jääb meid aastateks saatma, kuid on ka täiesti normaalne leida uus. Suhe parfüümiga on nagu iga teine suhe meie elus, mõni jääb ja mõni kaob, et teha teed uuele ning paremale. Ja veel – parfüüm on emotsioon ja nii signatuurlõhna leidmine kui ka hoidmine peaks ikka olema tunde küsimus.
