Silmades sädelev saavutusjanu

Helena Kannus (36) alustab olümpiamängudel jooksu teadmatusse – tema silmad ei näe kunagi finišit. Kui pinge muutub liiga suureks, kaotab Helena nägemise.

* Atlanta paraolümpia, aasta 2000. Helena, kas tuleb medal? Tund pärast viievõistluse 800 meetri jooksu heitlust on Helena mälust kadunud. Must auk -  ta on teadvuseta. Medaliootus imes ta tühjaks. Pingutust kroonis pronksikarva medal.

* Tallinna spordihall, aasta 2004. Treeninguootel Helena vaatab kaugusse. 30–40 meetri kaugusel tõstab keegi kangi. Ta pingutab korraks silmi ja arutleb: "Ma ei näe ta käsi. Silm ei seleta, kas ta on mees või naine. Näen vaid suuri kollaseid kettaid, et keegi rebib kangi – järelikult on ta mees."

Helena kaasasündinud silmahaigust esmapilgul ei märka, eriti kui ta teeb spordihallis hoogsaid jooksuharjutusi. Need on kätteõpitud liigutused. Uusi asju tuleb aga lähedalt uurima minna. Ilma prillideta on tema nägemisteravus vaid 1-2 protsenti 100st. Prillidega näeb ta kahe silma peale kokku 10 protsenti. Kui võistlustel pinge liiga suureks muutub, kaotab Helena silmanägemise täiesti. "Kersti, appi, ma ei näe midagi!" hüüab ta treener Kersti Virule. Vahel kükitab sportlane maha ja ootab, millal pilt silme ette tagasi tuleb.

Ühe puuduliku meele tõttu pole Helena vähem võimekas. Vahel, tõsi küll, on ta vaegnägemist varjanud. Viimases töökohas õnnestus tal isegi ülemus ära petta. Juht sai sekretärina töötanud Helena silmahaigusest teada alles siis, kui kogemata tuli välja, et ta sõidab invasportlaste võistlustele. "Mis sul siis viga on?" oli ülemus ehmunud. Kuna Helena oli kõigega hakkama saanud, polnud tema silmad probleeme tekitanud.

See neetud pakk

Viievõistleja Helena seisab kaugushüppekasti juures ja astub hoolikalt jalg jala ette, et õiget hoovõtukohta kindlaks määrata. Iga kord see paraku ei aita, sest silmad veavad otsustaval hetkel alt. Vaegnägijad ei suuda ruumilisust hinnata, põhjendab kaks ja pool aastat Helenat treeninud Kersti Viru.

Eestis võistleb Helena pea poole noorematega, sest temavanuseid sportlasi lihtsalt rohkem pole. "No, vanamutt, hakkad ka võistlema," viskavad treenerid nalja. "Jah, ajasin täna puudrikorra maha. Aja aga ise ka püksid maha ja mine hüppa," ei jää Helena kolm aastat vanemale treenerile Kerstile vastust võlgu.

Treener iseloomustab sportlast kui suure tahtejõuga tohutut töörügajat. "Vahel tuleb teda tagasi hoida, et ta üle ei pingutaks," täpsustab ta.

Helena treenib võrdselt tervetega, kusjuures tervete meestega. Tõstab 160kilose kangi turjale, surub hambad risti, tõuseb istest ning asetab kangi rahulikult oma kohale. "Ma pean jõudu tegema. Minu vanuses aitab ainult tugev kangitrenn lihaseid toonuses hoida." Spordisaalis võib Helenat näha kuus korda nädalas, enne võistlusi kaks korda päevas.

Helena vajab hädasti enda kõrvale treenerit, kes toetaks ja rahustaks. Enamasti tuleb tal aga toime tulla iseseisvalt. Iga esmapäeva hommikul saadab Tartu Kalevi treener Kersti talle nädalaplaani. "Kerge nii treenida pole, aga tal on hoiak, et peab ise kõigega hakkama saama," tõdeb treener.

Uhkuseks teistele

Helena on sündinud enda eest võitlema. "Ema kandis sind nagu prossi kõhus - uhkuseks teistele, mida ta ise ei tahtnud," ütles Luule Viilma kunagi Helenale. Tal oli õigus.

Neljakuuselt sattus Helena lastekodusse, kasvades üles kuues eri kohas.Esimeste kodudega tal vedas. Aga Helena suu tõmbub kriipsuks, kui ta meenutab viimase lastekodu jõhkrust. "Üks tüdruk toppis mulle keedumuna vägisi suhu ning andis kaikaga peksa," prahvatab ta. Ja see, kes kasvataja lemmik polnud, nagu Helena, sai valusalt nuhelda. Tihti asjatult. Kas julmus sünnitab alati julmust? Mitte ilmtingimata, Helenat on see pigem teinud tugevamaks ja õpetanud end kaitsma. "See pole mingi vabandus, et olen lastekodus kasvanud ning seepärast võin teha kõike, mida heaks arvan," raiub Helena. Aga kibestumus? Ei, seda ta ei tunne. Ka mitte siis, kui leidis 17aastaselt ema üles ja sai teada, et tal on neli aastat noorem õde Ira, kes kasvas kodus. Emaga Helena ei suhtle, kuid õega saab hästi läbi. "Teda kasvatas vanaema ning õde kutsub teda emaks," sõnab Helena.

Helena aga ei hellita neid, kes temaga karmilt käitunud. "Kui vaja, annan peksa ka, ja kui tarvis, seisan mehe eest ka," teatab ta kindlalt.

Kord valis Helena turul kaupa, kui tundis, et keegi tõmbab kotist. Nähes, et keegi tema karjumise peale meest kinni ei pea, tõmbas Helena kontskingad jalast ja tormas mehele järele. Kätte sai. Kõik asjad, mis olid kotis, lajatas Helena vargale vastu pead. Raputas kotijooksja läbi, korjas asjad kokku. Kõik - vaatemäng oli lõppenud. Keegi hea inimene oli kingad vargsi võitlusareeni äärde poetanud. Helena abikaasa Jüri Kannus arvas esialgu, et naine suurustleb. Kord otsustas Jüri naise turul proovile panna ja sikutas selja tagant kotti. Kui ta tugevat rusikat enda poole tulemas nägi, jõudis mees vaevu pea kõrvale tõmmata. Enam ta sellist nalja ei tee.

Usalda sisetunnet

Helena on kulutanud palju arstide uksi, käinud nõidade-posijate juures. Ei, mitte silmade, vaid sündimata lapse pärast. Varasemad rasedused olid katkenud ning arst arvas, et ta ei saa kunagi lapsi.

Aga Helena uskus, et tema sisetunne ei peta. Ja hakkas käima nõelraviarst Toomas Tiigi juures hiina meditsiinist abi saamas. Ühtäkki muutusid treeningutulemused enneolematult heaks. Lapseootel naise veri on küllastunud hapnikuga, mis on raseduse algusjärgus sportlasele eelis. Kui naistearst näitas ultraheliaparaadiga Helenale väikest täpikest, tähendas see soovi täitumist. Ta kablutas suurest õnnest ringi, kuni mõte, et ta treenib parasjagu Sydney olümpiaks, tõi ta maa peale tagasi. Kas sa oled hull, kaht head asja ei saa ju, püüdis Jüri Helenale mõistust pähe panna.

Siiski, kaks kuud pärast keisrilõikega ilmale tulnud Rasmuse sündi pakkis Helena kohvrid ning sõitis Sydneysse. Loobuda poleks olnud mõeldav, sest ta oli osalemise välja teeninud. Jüri mäletab, kuidas Helena end paari kuuga vormi püüdis ajada. Võimles muudkui elutoa põrandal. See pidi olema viimane olümpia. Mõistagi, edukalt Helenal seekord ei läinud. Võimalik, et just seetõttu ei suutnud ta võistlemisele punkti panna. Nüüd on Ateena olümpia ukse ees. See on küll viimane, lubab Helena.

"Ma ei saa iialgi sporti päris maha jätta, see on mul nii veres. Ma jääksin muidu kodus haigeks, see on nagu narkomaania. Mida ma siis muidu teeksin?" küsib Helena. Helena ei kannata paigal tammujaid. Ta ise ei suuda kunagi kaua ühe koha peal püsida, lükkab kas või kogu õue lumest puhtaks.

Kannuste peres ei ole naiste- ega meestetöid. Kui tarvis, raiub Helena puid, laob kolm tonni briketti ja lõhub majas remondi ajal müüri maha. Kui kraanikauss hüüab, peseb Jüri jällegi nõud puhtaks. Ainult siis, kui väikesel Rasmusel on valus, hüüab ta: emme, loh, loh, loh (lohutama). Issi loh ei aita.

 Karumõmm ja taustamängija

Kui Jüri kunagi teeservas hääletava blondi Helena ja tema sõbranna auto peale võttis, oli naine väga nurgeline. Aeg on Helena pehmemaks muutnud. Suurem pööre toimus raseduse ajal ja pärast Rasmuse sündi. Esimesed kuud kulges rasedus säilitustablettide toel, aga diivanil lesimine oli paigalpüsimatu Helena jaoks piin. Kui arstid vähegi lubasid, jalutas ta iga päev neli kilomeetrit. Sel ajal õpetas Jüri Helenat loodust nägema, linde tundma. Jõudu ammutasid nad teineteisest, merest ja puudest. Kallistasid parimat kallistamise puud – pihlakat, head koduhoidjat ja õnnetuste peletajat.

Jüri ja Helena tasakaalustavad teineteist. Olemuselt ehtne taustamängija Jüri muudab Helena rahulikuks. "Nüüd on Helena natuke laisemaks läinud, sest pole tarvis enam nii palju võidelda," ütleb Jüri. "Sest Jüri kaitseb," õigustab naine. Mees kutsub hellitlevalt naist oma karumõmmiks. Karumõmm aga haarab mehe sülle, teistpidi juhtub nende peres harvem.

Kui isa on väikefirma juht ja ema sportlane, kelleks saab väike Rasmus? Helena silmad lähevad särama, tema tahab, et pojast saaks ka sportlane. "See distsiplineerib ja kasvatab. Kuid ma ei sunni midagi peale, ma ainult suunan," ütleb Helena. Lihtne ja aus

Rasmusel avastati kahekuuselt samuti vaegnägemine. Helena raviarst Mari Levin tõdeb, et kuna Helena seisund on pärilik, on samalaadne haigus ka Rasmusel. Lapse haigus ei varjuta pere rõõmu. "Emme, teeme parem veel ühe lapse," nurub Jüri.

"Rasmus, kelle laps sa oled?" pärib vahel Helena. "Anni," tuleb kiiresti vastus. Anni ehk Hannele Kutser on Rasmuse ristiema, kes hoolitseb poisi eest siis, kui ema on võistlustel või treeninglaagris ja isa tööl. "Ma ei ole just superema," tunnistab Helena ausalt. Ta ei häbene, et pole nii pühendunud lapsevanem, kui ehk peaks. "Võib-olla tuleb see sellest, et jäin ise ka väiksena hoolitsusest ilma," lausub ta. See-eest on Rasmusel ka teine emme, keda usaldada.

Jüri kõrval saab Helena olla see, kes ta tegelikult on. "Inimene peab olema lihtne, siis on ta ilus," arvab Jüri. Helena ongi selline. Jüri usub budismi tarkust, et ainult kannatades jõuab nirvaanasse. Kas ka Helena? Kindlasti.

Kaasasündinud silmahaigus

Ida-Tallinna keskhaigla silmakliiniku silmaarst dr Mari Levin:

Helenal on kaasasündinud nüstagm, mis on silmade tahtele allumatu rütmiline liikumine. Lisaks sellele esineb tal refraktsioonihäire astigmatism (sarvkesta ebatasasus). Et sellise häirega inimese nägemine areneks heaks, on seda vaja väikelapseeas võimalikult vara prillidega korrigeerida. Helena puhul korrektsioon hilines, mille tõttu nägemisteravuse areng peetus. Helena nägemisteravus ilma korrektsioonita oli väga väike: 1-2 protsenti mõlemal silmal, prillidega näeb ta praegu kahe silmaga kokku 10 protsenti. Praegu annab talle parima nägemisteravuse kontaktkorrektsioon.

Nüstagmi esineb umbes üks 1000 sünni kohta. Ligikaudu 80–90 protsendil tekib see kaasasündinud väikese nägemisteravuse tagajärjel, 10–20 protsendil pole see seotud tõsisema nägemise nõrgenemisega.