Noor naine + vanem mees = harmoonia

Abielupaar Külli Hiiemäe-Metsar (36) ja Aago Metsar (63) ei ole mitmeski mõttes tavalised eestlased. Pole ju palju abielupaare, kelle laste vanus ulatuks neljast 39 eluaastani ja kes siiski saavad omavahel suurepäraselt läbi.

Üldtuntud tõde, et mida intelligentsem on inimene, seda enam oskab ta oludega kohaneda ja toime tulla keerulistes olukordades, kehtib täiel määral Külli Hiiesaar-Metsari kohta. Juba kolmandast klassist unistas Külli kunstnikuks saamisest ja läks õppima Viljandi kunstiringi. 1990. aastal sai ta kätte Tartu Kunstikooli kunstnik - kujundaja paberid. Suure-Jaani väikelinna elama asudes aga polnud selle haridusega midagi peale hakata. Selleks ajaks oli Külli esimene abielu purunenud ja elu polnud kahe lapsega üksi jäänule meelakkumine. Uus Olustvere TMKst saadud sekretäri-raamatupidaja eriala viis Külli kokku praeguse abikaasa Aagoga. 1998. aastal otsustas Külli tänu raamatupidaja tööle uue elukaaslase firmas, et aeg on küps omandada kõrgharidus. Nüüdseks on naisel ihaldatud finantsjuhi kraad kätte saadud ja teisedki olulisemad soovid täide läinud. "Üks minu lapsepõlveunistustest oli kaunis kodu ja just nimelt selline praegu meie koduks kujundatud meiereihoone ka on. Tahtsin saada kunstnikuks ja kunagi ma selleks ka saan. Soovisin palju lapsi ja mul on neid juba kolm. Tahan elada linna lähedal maal ja siin ma olengi," õhkab Külli õnnelikult.

Naine pole vaid kepiloom ja koristaja

Oma abikaasa puudustega, milleks on emotsionaalsus ja suur ego, saab Külli enda sõnul hästi hakkama. Noore naise viimastel aegadel omandatud elutõde kõlab nõnda: ära oota inimestelt rohkem, kui nad anda suudavad, sest kõik on tahtmises kinni. Tahad leida kaaslases head, siis oska seda temas näha.Mehe arvates on aga kooselu reegliks vastutuse võtmine ja vastastikune kindlustunne. "Meil ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Olime mõlemad üksikuks jäänud, töötasime ühes toas, kasutasime ühte arvutit ja muretsesime samade asjade pärast. Meil oli ühiseid arutlusteemasid väga palju. Peagi tajusin, et Külli lapsed peavad mind omaks ja minagi muretsesin nende pärast. Meil toimus see kokkusulamine nagu vanades raamatutes, kumbki ei pressinud ennast peale. Kui tunned, et oled võtnud vastutuse ja oled vajalik, siis hoomad - see ongi armastus," tõdeb elus paljut läbi elanud Aago. "Minu mõistes on armastus vajadus hoida teist nii, et ta ei saaks haiget, et tal oleks kindlustunne - oled ta kõrval ega jäta teda hätta. Olen õppinud hindama kodurahu ja ka tundeid väljendama." Aago sõnul on ainus õige naine tema abikaasa. Neile meeldib koos käia teatris, tantsupidudel, Estonia ballidel. Ühine kunstihuvi on Küllit ja Aagot viinud Venemaale, Rootsi, Soome, Lätti, Leetu, Itaaliasse, Norrasse ja unistuseks on jõuda ka Jaapanisse, kus Külli arvates võiks lausa elada. "Minu arvates ei tohi naist sildistada, alandada või nõuda temalt mingeid omadusi - tuleb lihtsalt teisega arvestada," leiab Aago. "Kui 30-50aastased mehed ise käituvad nagu vanurid, ei jõua ega taha viia oma naist rahva sekka, ei soovi sõprade juurest kojugi tulla, kui naine on vaid kepiloom ja koristaja, siis võiks mees naist otsima minna psühhoneuroloogiahaiglast, sest vaid nõrku saab painutada oma tahtmise järgi!" Aago võtab otsekohest lauset lõpetades hellalt oma naisel käest kinni. Isaduse kohta arvab Külli, et mees peabki isaks saama vanemas eas, sest siis oskab ta väärtustada last kui isiksust. "Aago on olnud isa peaaegu 40 aastat ja kõik meie erinevad lapsed ning ühine pesamuna on minult võrdselt aega saanud. Minu arvates ei tohiks lapsi teha 30aastased mehed, kes kurdavad, et nad ei jõua isad olla. Neid diivanil puhkavaid isasid on kurb vaadata! Nad on nii läbi, et ei jõua oma abikaasasid viia tantsusaali või teatrisse. Vana naine ja sama vana mees ei ole füsioloogiliselt enam võrdsed. Meestel ei teki kuuekümneseltki neid probleeme, mis juba 45aastaseid naisi kimbutavad."

Elu ei koosne seksist ja iluprotseduuridest

Abielupaar ostis vana laguneva ja tühja maja 1999. aastal Mulgi Meierei oksjonilt kirjaliku enampakkumise teel. "See oli mu unelmate maja ja hiljem selgus, et selle hoone esimesed asukad olid mu vanatädi ja tema meierist mees. See tähendab, et jõudsin oma juurte juurde tagasi," räägib Külli, vaimustusenoot hääles. "Püüdsime säilitada kõike, mis võimalik. 2005. aastal sai maja elamiskõlblikuks ja siis pidasime siin oma pulmad. Suuremad tööd teeme me majapidamises kõik koos, igaühel on tema jõukohane amet. Aednik olen põhiliselt mina, ehitaja ja insener on Aago. Lapsed aitavad samuti palju." Metsarite koduümbrus on võõrale pilgule avastusi tulvil: põnevad nurgatagused, varjulised puhkepaigad, maitsekalt disainitud eluruumid, praktilised, perenaise elu kergendavad abiruumid ja kaunilt kujundatud majaümbrus. Külli usub, et ta abielu on õnnelik. Kodu, mis on koos mehega kujundatud, üksmeel, ühised eesmärgid ja hobid, oskus järeleandmisi teha - need olevat abielu parimad kaaslased. Soov teineteist armastada ja austada on samuti olulised. "Muidugi me tülitseme, kuid mitte iialgi olme pärast, pigem egode tasandil. Pärast mahajahtumist selgitame rahumeelselt tagamaid ja paneme asjad tähtsuse järjekorda," möönab Külli. Oma esimese abielu kohta ütleb aga naine vaid: "Kokku said kaks noort, kes ei teadnud, mis on vastutuse jagamine ja reaalsus."Külli arvates ei koosne elu mehe kõrval vaid seksist, iluprotseduuridest ja toiduvalmistamisest. "Me mõlemad mehega oleme selles kooselus õppinud rohkem teisega arvestama, saama tugevamaks ja targemaks. Aago kõrval mõistan tõeliselt, mida tähendavad sõnaühendid "ma tahan" ja "on vaja"," lisab kokkuvõtvalt Tamme talu noor perenaine.