Ma jään intervjuule Liina Vahtrikuga tund aega hiljaks. Või siis on tema tulnud tund aega varem. Mul on suurelt kollasele paberilipikule üles kirjutatud kuupäev ja kellaaeg, aga ühel hetkel heliseb telefon ja Vahtrik on juba kohal. Ta on täiesti rahumeelne ja ütleb, et ilmselt ajas ikka ise ajad segamini. Ta helistab umbes pool tundi pärast seda, kui on kohale jõudnud, ega tee mingit probleemi sellest, et meie kellad on täiesti sünkroniseerimata. Muretseb ainult, et kas paari tunniga saab hakkama, et selle aja peale jõuab ta alles ennast soojaks rääkida. Olen mõnevõrra hirmunud. Mõni inimene on selline, et räägib su surnuks ja sa unustad üldse, miks sa oled seal, kus oled, mida tahtsid küsida, milleks see kõik, ja tekib vastupandamatu soov ojja hüpata. Vahtrik küll räägib ja naerab palju, kuid surnuks ei räägi. Ta võib küsimustest korra kõrvale kalduda, teeb ringi peale, kuid jõuab teema juurde siiski tagasi. Nii on ka tema elus. Näiteks ütleb ta, et on religiooni suhtes sellele teemale täieliku ringi peale teinud - sügavast põlgusest ükskõiksuse ja lugupidamiseni.  Nagu parasjagu onLiina Vahtrik on elav, seda näitab juba seegi, et ta on impulsiivne, oma elukaaslasega kohtus ta välismaal ühel messil, peomeeleolus. Hõikas eemalt: "Sa oled eestlane!" Oligi. Ja nii nad kokku said. Pikemalt Liina sellel teemal ei peatu. Meeleolude järgi elamist tõendab aga fakt, et mõnikord meeldib Liinale oma sünnipäevi pidada, siis ta vaaritab hulga head ja paremat, laseb lokid pähe teha ja kutsub külalisi. Järgmisel aastal aga lülitab telefoni välja ega taha mingist sünnipäevapidamisest kuuldagi. Kõik on nii, nagu on. "Nagu parasjagu on," või "Kõik sõltub sellest, kus sa parasjagu oma mõtetega oled," ütleb Liina. Viimasel ajal on ta hakanud elusse leebemalt suhtuma, varem olid Liinal kindlad seisukohad, mida ta nüüd õgvendab. Püüab mõista ka selliseid asju, millele varem ülevalt alla vaatas. Kuid kogu tema püüdes mõista ja leebem olla, leidub paras annus kindlameelsust. Üks näide veel: otsiva loomuga Liina armastab näiteks süüa teha, sest: "Toit on üks lahedamaid asju elus!" Niisiis, kui poeg oli kuuekuune ja "mul vist hakkas natukene igav", otsustas Liina ellu viia projekti, mis seisnes selles, et võtta kätte kokaraamat ning sealt siis iga päev järjest kõik toidud ära teha. "See oli minu projekt ja ma tegin kõik ära!" naerab Liina. "Eriti hulluks läks asi siis, kui hakkasid tulema sellised toidud, mida eriti ei tahtnud, näiteks peedi-vorsti vorm. Aga ma viisin oma projekti võiduka lõpuni!" Õnneks polnud see kuigi paks raamat, naerab Liina tagantjärele. Praegu elab Liina Pirital koos oma kunstiteadlasest mehega, kasvatab kahe ja poole aastast last ning peab närvilist kassi nimega Kägu. Sel suvel võib Liinata näha Roman Baskini lavastatud suvekomöödias "Aiapidu".
Mis sinu elus praegu toimub, millega oma aega sisustad?
(Naerab) Et mis projektid või? No kõige suurem... ma endiselt olen lapsega kodus. Poiss on kahe ja poole aastane. Ma olen avastanud, et ma ei suuda teha mitut asja korraga. Ma ei saa isegi kohvi keeta ja telefoniga rääkida samal ajal. Öeldakse, et just naised oskavad teha sadat asja korraga, aga ma ei ole üldse nõus. Kui keegi nüüd väidaks, et mul on mehelik mõtlemine... Väikese lapse kasvatamine on väga intensiivne ja väga väsitav ning olgem ausad - täiskasvanu jaoks ka mõnevõrra nüri tegevus. Ma ei suuda lapse kõrvalt kuigi palju muud teha, aga nüüd vaikselt-vaikselt hakkan juba uuesti ringi vaatama, poen tasahilju urust välja.   Laps oli sul muidu normaalne? Magada lasi?Ei lasknud üldse! Aga sellest hoolimata ma ei ütleks, et ta on ebanormaalne. (Muheleb) Ma olen viimasel ajal aru saanud, missugust ebaõiglust teevad vanemad oma lastele, seda näeb igal pool, tänaval näiteks. Väike laps õpib kogu aeg tohutult ja võtab kõik otse üle. Olen ka ise märganud ennast tegemas sellist asja, et annan oma käitumisega lapsele vastakat infot. Näiteks helistab keegi, kes mulle ei meeldi, ja ma räägin temaga viisakalt, ja kui toru ära panen, teen grimasse. Laps õpib selle järgi õudselt hästi silmakirjalikkuse ära! Pole kahtlustki! Kogu aeg nätaki-nätaki! Me oleme ise samamoodi kasvanud ja parajalt hädas. Mul on see väga hinge peal. Kuidas oma vanemad keeravad lastele käkki. Aga noh, magada ta ei lasknud mul jah. See on tegelikult vist normaalne. Sul enne sünnitamist selliseid mõtteid ei tulnud pähe, et inimesi on maailmas juba niigi palju ja siin on üks suur hädaorg ja...?Ei tulnud! Mul on ainult kaks last ja ma ei pane sellega maailmale mingit põntsu, teiseks ma olen egoistlik, mulle meeldib emaks olemist kogeda. Mulle meeldib olla rase ja mulle meeldib väikene laps. Küll aga ei ole ma nõus selle jutuga, et tuleb iivet tõsta ja eestlased surevad välja. Selle koha peal ma hakkaksin küll rääkima, et maailmas on inimesi liiga palju. Sa ei saa last muretseda selle mõttega, et teeme eestlasi juurde! Sulle siis Eesti ei ole muudest maailma asjadest olulisem? Kas oled mõelnud kunagi ka emigreerumisele?Jah, olen. Eelmisel aastal elasime kaks kuud Berliinis ja see oli jube mõnus. Siis ma mõtlesin küll, et miks üldse tagasi Eestisse tulla. Seal tundus elu kuidagi hoopis probleemivaba, elu oli terviklik, rahulik, normaalne. Ei olnud mingit punnitamist ega tõmblemist.Aga mingil hetkel tekkis kriitilisus sotsiaalkriitilisuse vastu. Ma olen olnud pikka aega kriitiline, VÄGA kriitiline inimene. Ühel hetkel hakkas selline suhtumine ära viskama. Tuli sõbranna Austraaliast, kes kurtis, et nendel lapsed ei saa koolis sooja lõunasööki. Siis ma mõtlesin, et aga meie lapsed saavad. Sõbranna Prantsusmaalt kurtis, et kui laps saab kolmekuuseks, peab ema tööle minema. Ta on teadlane ja peab tassima oma kolmekuust imikut ülikooli, siis tema lõigub hiiri ja üliõpilased valvavad titte. Kui ta pole nõus kolmekuuse imiku kõrvalt tööle minema, võetakse tema asemele keegi teine. Ma mõtlesin, et mis meil siin viga - kolm aastat võib kodus olla ja poolteist aastat sellest saame emapalka, et mida ma nüüd nii hirmsasti virisen.Ja see majanduskriisi jutt! Ma olen nõus sellega, et see mõjub psühholoogiliselt väga halvasti, kui hommikust õhtuni taotakse seda juttu. See tekitab inimestes juba iseenesest surutise. Mul viskas nii ära see majanduskriisi jutt, et läksin ja ostsin endale kõige kallima koti, mida ma endale iial ostnud olen! Protestiks!Ja ma mõtlesin Eestisse tagasi tulla ikkagi lapse pärast - muidu ta ei näe oma vanaema ja nii. Ma arvan, et ma ise oleksin emigreerumisega kenasti hakkama saanud.
Kas sa unenägusid näed?
Jaa. Mul on hea meel tõdeda, et ma näen viimasel ajal üha harvem painajaid, selliseid halbu unenägusid, et ärkad üles, hirmuhigi otsa ees, ja mõtled, et jumal tänatud, et see oli uni! Viimasel ajal ma näen unes rohkem värvivärke, psühhedeelseid seisundeid, varem olid stoorid. Hiljuti vaatasin Discovery pealt dokki ühest hirmsast naismõrtsukast. Vaatasin huviga tema nägu ja püüdsin seda endasse talletada, püüdsin temast aru saada - harrastuspsühholoog, nagu ma olen! Püüdsin aru saada, mis teda sundis sellist kohutavat hulka inimesi tapma. Ja siis ta, kurat, muidugi tuligi öösel, ikka täiega sõitis unenäkku sisse. Pärast seda ma mõtlesin, et ei maksa selliste asjadega mängida, kui sa ei tea, kas sa oled niivõrd kõva, et sellega hiljem toime tulla.
Sa maagiliste asjadega katsetanud oled? Taldrikut keerutanud?
(Vastab venitades ja ebalevalt.) Eeei ole. Eriti. See ei tule nagu kõne alla, see koolipõlves naljatamine. Tõsiselt ma ei ole niisuguseid asju kunagi võtnud. Viimasel ajal ma küll ei hüppa enam selliseid nähtusi kritiseerima ja nende üle niivõrd ironiseerima nagu varem. Ma ei ole enam nii skeptiline kui nooremana ja leian praegu, et maailm meie ümber on palju mitmekesisem, kui me arvata oskame. Ma annan täieliku eluõiguse kõiksugustele nähtustele ja ma arvan, et KÕIK on võimalik, ja ma arvan, et KÕIK, mida me oma peas ette kujutame, on ka tegelikult olemas. See teadvuse sfäär on ju uskumatu! Külmavärinad tulevad peale.
Mis on kõige keerulisem asi, mis on sul tulnud oma lapsele elu kohta selgeks õpetada?
Ma arvan, et sellised küsimused alles tulevad. Tütar on juba 17, tema puhul ma ei mäleta enam...  Ma vaatan, et sa oled hästi värviliselt riides, on sul ka mingeid kindlaid eelistusi värvitoonide suhtes?Viimasel ajal meeldib mulle türkiissinine. Ma värvisin kodus riiulid seda värvi, ostsin kardinad seda värvi, mul tekkis JANU sellise tooni järele, ma nagu JOOKSIN seda värvi! Nooremas eas meeldis loomulikult must, mõni aeg hiljem tuli roheline... Inimesele meeldivad need värvid, mis perioodi ta parasjagu oma mõtlemisega läbib. Praegu ma tahan KÕIKE! Mulle meeldivad kõik värvid. Võibolla on see ahnus... Varasemal ajal mulle selline asi üldse ei meeldinud, kui inimesel polnud kindlat eelistust, vaid ta soovis kõike järele proovida, kõike katsetada, oli valmis kõike tegema, kuulama, mängima, kandma. Mul oli sõimulause, et noh, selle inimese lambis põleb küll iga õli. Praegu ma seda enam nii teravalt ei kritiseeriks, ma püüan KÕIKI asju mõista. Maailmas on niivõrd palju lahedaid asju. Kas või muusikaski. Mulle meeldivad nii paljud erinevad asjad, näiteks ma kuulan vana kooli Cocteau Twinsi ja mulle meeldib ka industriaal.  Kas ise oled kunagi mingit bändi teinud?Kui ma olin noorem, üritasin häälitseda sellises bändis, mille nimi oli Lobsand Dorje (1990ndate keskel tegutsenud trip-hop bänd - toim.). Aga ma olin siis nii kuradi häbelik, et mul ei tulnud see eriti välja. Praegu on eesti muusikas kõik nii hästi, et polegi midagi väga juurde tahta. On olemas Stella, Popidiot, Forgotten Sunrise... Kui eesti muusikas on sellised asjad olemas, siis ma ei näe seal endale kohta. Aga kui Stella peaks kunagi ära väsima, vaatame uuesti! Paljud võivad mõelda, et ta on juba nii vana, et mis ta enam ikka... Aga ma küsin, et mis kuradi jutt see on? Miks ei võiks näiteks kolmekümne kuueselt hakata bändi tegema? Teen, kui tahan! Mul on isegi mingi nimi juba valmis mõeldud. Ma ikkagi tahaksin teha mussi küll, aga ma olen ka avastanud, et nii raske on kollektiivis töötada! Ma tahaksin ise kõiki pille mängida! (Puksub naerda.) Mulle meeldiks töötada koos andekate muusikutega, kes ei võtaks seda tegevust liiga tõsiselt. Kelle ambitsioonid ei oleks nii kõrgel, et bändi tegemine muutuks omaette tööks, ma tahaksin, et see oleks ikkagi meelelahutuslik. Elektro-pop-rokk! Kerge! Hea! Klaverit ma olen õppinud, nii et klahvpillide mängimisega saaksin hakkama. Ja trumme mängin ma ka täitsa hästi!  Miks sa üldse näitlejaks hakkasid?Mm, nüüd ma vist võin juba ausalt öelda. Umbes kümme aastat petsin ma ennast igasuguste pooltõdedega, võisin öelda, et tahtsin kunsti teha. Praegu ma võin ausalt öelda, et see oli mitme kihi alla ära peidetud edevus. Ja tugev soov, et armastage mind, imetlege mind ja öelge mulle, et ma olen lahe. Ma ei ütle seda irooniliselt, ma arvan, et ma hakkasin näitlejaks ikka peamiselt sellepärast, et tahtsin inimestele meeldida. Ja oled sa sellega hakkama saanud?Nii ja naa! Muidugi on mul olnud ka selliseid asju, mille puhul olen mõelnud, et see on täielik läbikukkumine. Aga see on umbes 50:50, kõik on enam-vähem tasakaalus olnud. On juhtunud ka nii, et ise arvad hästi, aga mõne kriitiku meelest ei kõlba kuskile. Kui ise oled oma tegemises ja selle tegemise headuses veendunud, siis see ei häiri. Igaühel on õigus oma nägemusele. Verest välja lähen ma kriitika peale ikka pigem siis, kui ise ka tean, et tegu oli kehva tööga.  Kui palju sa rolle valida oled saanud?Krahlis oli superluks! Meil oli kõigil otsustusõigus ja mina tihtipeale ei osanud seda ära kasutada. Olin ise häbelik ja rumal, kuigi välja võis paista hoopis midagi muud! Suures teatris on sootuks teistsugune olukord, seal sa lähed loed seina pealt, mis sulle on määratud, ja siis sa lähed ja hakkad klatšima juhtkonda ja lavastajat, kui see sulle ei meeldi. Kas oled kunagi mõelnud näitlejaametit nurka visata ja hakata hoopis midagi muud tegema? Ikka! Ikka! Ma arvan, et paljud näitlejad mõtlevad seda, mõni koguni korra kuus. Nüüd vist on see asi koolis parem. Kui meie käisime lavakas, siis meile ei õpetatud sellist asja, kuidas ennast pärast jälle kokku korjata. Miks näitlejate hulgas on hästi palju joodikuid ja miks paljud lõpetavad õnnetult? Sest sind õpetatakse, kuidas end lahti kista, kuidas panna tööle kõik vibratsioonid ja psühhofüüsilised asjad, läbi elada seisundeid, mõtelda... Aga seda, kuidas ennast pärast jälle ilusti kokku lappida, et ei jääks katki ja et tunded ei jääks pilla-palla, seda ei õpetatud. See oli igaühe enda asi, kas ta nuputas selle välja või mitte. Oleks võinud õpetada näiteks lihtsaid mediteerimistehnikaid, kuidas ennast jälle tasakaalu saada. Praegu õpetatakse Aleksandri tehnikat, mis on JUBE HEA asi.  Kas sa kirikus ka käid? Oled valinud endale mõne religiooni, mida järgida?Ma kunagi õrnas eas käisin katoliku kirikus. See tundus mulle väga peen ja ma suhtun siiani sellesse väga sügava lugupidamisega. Mul on religiooniga olnud mitu tiiru, sügavast põlgusest sügava lugupidamiseni ja siis ükskõiksus... Praegu ma olen jõudnud lugupidavale positsioonile. Kõik sõltub sellest, kuidas sa kirikusse satud. Mina sattusin tormilises teismeliseeas, kus mul oli tarvis pidepunkti. Mul oli vaja midagi püsivat - ja kirik pakub seda suurepäraselt. Mingil ajal jõudsin ma sinnamaani, et võisin käest lahti lasta. Mulle tundus, et nüüd ma saan jälle ise hakkama ja ma suudan maailma ise mõtestada, mul ei ole selleks abi vaja. Ma ei suutnud ka paljude paavsti sõnavõttudega nõustuda. Kui hakkad mingil hetkel ise mõtlema ja otsustama, siis võib jumalal käest lahti lasta. Kas sa vanaks kardad saada?Natuke kardan. Ma ikka lasen ennast kaasa haarata sellest paanikast, et kaheksateistaastased mängivad kolmekümneseid ja kolmekümneselt pannakse juba vanu naisi mängima. Ega peeglisse vaadates... need muutused ju väga ei rõõmusta. Ma ei suuda valetada, et oi, küll ma vananen väärikalt. Ikka tulevad sellised enesehaletsuse hetked ja teeb murelikuks, et "kaubanduslik väärtus" kahaneb. Vihaseks teeb ja mõnikord kurvaks... Aga mõnikord on täiesti pohhui! See kõik sõltub sellest, kus sa parasjagu oled, kas oma mõtted meeldivad ja kas inimesed su ümber on lahedad. Vaat niimoodi!